5

Reportaaž: Sutlepa raamatukogu – kõige pisemast veel pisem

Urmas Lauri

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

Fotod: Urmas Lauri

Sutlepa raamatukogu on tõsisevõitu ja ratsionaalne paik, kus valed kohe välja tulevad.

Mina olen teadnud, et maakonna kõige pisem raamatukogu on Rõude. Et kuuest tuhandest raamatust ja 80 lugejast vaevalt vähem saab olla. Aga saab küll. Raamatuid on Sutlepas enam-vähem sama palju kui Rõudes, ainult natuke vähem, aga lugejaid on 50 kanti. Viimasel ajal on isegi juurde tulnud. Lapsed, kes mullu kooli läksid, on hakanud lugema. Enne oli Sutlepas 40 lugejat. Praegu on… „Jah. 56 on. See on päris hea,” ütleb Sutlepa raamatukogu juhataja Serli Heeringas. Kogu oma väiksuse juures pole Sutlepa isegi mitte harukogu, vaid iseseisev kogu.

Teine kinnitamata, aga kuidagimoodi peas istuv fakt osutub samuti valeks. Noarootsi vallaga saab meie raamatukogutuur ja sari läbi. Noarootsi on viimane. Noarootsi vallas asub üks, Pürksi raamatukogu. Kui Pürksi raamatukoguhoidjale helistan ja pakun tulekupäeva, siis ütleb Serli, et ei, sel päeval tema ei saa. Sel päeval on tema valla teises, Sutlepa raamatukogus. Soh… Lõpuks sõidame hoopis Sutleppa.

Kolmapäev. Kell on kolmveerand üks. Kella järgi on raamatukogu veel kinni, aga… Ei sest ole midagi. Serli tuleb ukse peale vastu, pistab terekäe pihku ja kutsub sisse. Sutlepa raamatukogu asub Läänemaa ühes kõige uhkemas ja uuemas külamajas. Maja sai valmis viis aastat tagasi. Enne seda ei olnud Sutlepa inimestel mitte ühtegi kooskäimise kohta. Nüüd on. Teeme majale ringi peale. Hoone on sopiline. Tundub, et seal pole ühtegi täisnurka, aga… Mis neist nurkadest. Saab vaipu kududa, lapsi mängitada, saunas käia, pesu pesta, jõusaalis end ilusaks treenida, sünnipäeva ja koosolekut pidada. Serli ütleb, et jõusaalis pidada isegi Haapsalu omad käima ja pidu tullakse pidama naabervallastki.

No ja muidugi saab külamajast raamatuid laenata. „Eks ta mul väike ole, aga rahvast on vähe,” ütleb Serli. Ainuke töökoht on turbatööstus ja Niibi raba. Kunagi olid haigla, kolhoos, laudad, söökla, kool. Elu kees ja rahvas liikus. Enam ei kee ega liigu Sutlepas midagi-kedagi. Need vähesed, kes siin elavad, käivad tööl mujal. Lapsed käivad koolis mujal. Inimesi ei ole näha. Varahommikul lähevad, õhtul tulevad. Kes on kohal, on pensionil. Ei liigu eriti ka. Raamatukogu on ainuke tugipunkt.

Suvitajaid… noh, on, aga… ega nad loe. Oma rahvast on saja ümber. „Mõtlesingi, et kui te nüüd sellisel kellaajal tulete, siis te rahvast ei näe,” ütleb Serli häbelikult. Pensionärid tulevad esmaspäeviti, aga täna on kolmapäev. Esmaspäeviti on laua ümber ring. Külauudised vaja läbi arutada, läbi loetud ja tagasi toodud raamatud ka. Serli ütleb, et temal on selline viga, et tema külauudiseid eriti ei räägi või noh… Ei räägi üldse. Aga räägitud peavad need saama, muud kohta pole, pole poodigi, lavka enam ei käi, ja sellepärast ongi nii välja kujunenud, et esmaspäeviti tullakse mitmekesi. Või siis ei tulda. Oleneb ilmast ja tervisest.

Kui mujal pole kuulda olnud, et mõni päev raamatukogus keegi ei käi, siis Sutlepas tuleb tühje päevi ette küll. Kas just tihti, ütleb Serli, aga midagi ebaharilikku ses pole. Kui on tühi päev, siis Serli ei imesta.

„Oh kui kena väike toake!” hüüatab Urmas Lauri, kui majale on ring peale tehtud ja raamatukokku jõuame. „Jah. On küll. Kõigile meeldib,” ütleb Serli. Tuba on sama väike kui Rõudes ja sama ilus kui Kullamaal. Kullamaa kogu on tunnistatud Eesti üheks ilusamaks. Sutlepas aga on õunakauss, head keldrijahedad õunad, hommikul toodud, ja aknalaua peal õitseb jõulukaktus.

Hubasuse on Sutlepa raamatukogu auga välja teeninud. Kodutu ja külakorda käinuna on raamatukogu saatus mitu korda juuksekarva otsas rippunud, aga õnneks on tal seni õnnestunud enne kinnipanekut eest ära kolida. Küll on ta asunud Sutlepa vanas koolimajas, küll paneelmaja korteris. Kui Serlit raamatukogusse tööle kutsuti,  pesitses see parasjagu Nõmmküla mõisas, aga jõudis enne Serlit sealtki putku panna. Kolhoosi kontorisse. Seal 18aastane Serli 1984. aastal  alustaski, kuskil mujal pole ta kunagi töötanud. See teeb üle 30 aasta raamatukoguhoidjana.

Sutlepa kogu tuli Serli käe alla, kui eelmine juhataja läks pensionile. Kui pensionile läks Pürksi raamatukogu juhataja, tuli Serli käe alla ka Pürksi kogu, 2000. aastal. Pürksi kogu asub vallamajas. Seal on lugejaid rohkem kui Sutlepas, aga kiita pole seal midagi. Kuldajal oli Pürksi hingekirjas üle kolmesaja lugeja, nüüd on alla kahesaja. Pürksi ja Sutlepa vahel Serli end päev-päevalt jagabki, ja loodab vaikselt, et Sutlepa kogu on lõpuks leidnud omale päriskodu. Et enam ei oleks vaja kolida. „See on esimene koht, kus on päriselt soe,,” ütleb Serli.

Külmetanud on Serli kõvasti. Istunud, jope seljas. Ja nii, et pastapliiats ei kirjuta. Isegi Pürksis on külm. Talvel. Ja suvel on palav. Suur rida aknaid.

Sutlepas elab Serli 1970. aastaist, aga see iseenesest ei ole üldse tähtis. Tähtsam on, et kõva koduloolase ja sugupuu-uurijana teab Serli oma sugupuud 1743. aastani. Selle puu juured on Sutlepas. Serli on teinud hiiglasliku töö, uurinud Sutlepa küla ajalugu, lindistanud, arhiveerinud fotosid. Kõik see ootaks süstematiseerimist, aga Serli ei tea, kust see aeg võtta. Pensionini on aega ja… Räägivad, et pensionil on veel eriti kiire… Aga kui raamatutest ja lugejaist rääkida, siis… Nagu üle 30 aastaga on muutunud Sutlepa elu, on muutunud lugejad, on muutunud raamatud. Serli on seda kõike pealt näinud.

Raamatud on klantsraamatud. „Ja siis need ümbertegemised. Et ei tohi seda või teist sõna kasutada,” ütleb Serli ja seda, et… Mis maailma me lapsed niimoodi saadame?!

Lapsed on nutikad. Ei peaks nii kangesti kartma ega piirama. Serli jääb vait. Mina kirjutan. Mõne aja pärast ütleb Serli mõtlikult: „Ei, ei tea, mis puust see lagi siin on. Tilgub vaiku.” Ja siis otsa: „Ütlevad, et lapsed ei loe, ei suuda keskenduda… Lapsed ei loe, esimeses-teises klassis loevad, kolmandas-neljandas ka, siis enam ei loe, tuhin läheb üle, aga need ei ole ju ainult lapsed, kes ei loe. Need on tööinimesed. Ja pensionärid ei loe…” Gümnasistid ei loe. Miks neid raamatukogus ei ole? „Kuhu nad kadunud on?” küsib Serli ja vastab ise: „Mina tean, kuhu nad kadunud on. Internetti!” Sellest on Serlil kahju, eriti siis, kui ta vaatab raamatuid. Mitte neid uusi, klantsraamatuid, vaid vanu. Neis on nii palju teavet. Serli vaatab ja mõtleb vahel, kui palju saaks vanadest raamatutest informatsiooni, aga ei saa. Nii kahju. Keegi ei süvene. Guugeldatakse. Midagi pole teha. „Ega lugejad päris ole kadunud. Ega nad kaogi. Mõni ikka jääb. Jäävad ka raamatud,” on Serli kindel.

„Kui väikseks peaks raamatukogu jääma, et ta kinni pandaks?” küsin. Kas võiks olla ka nii, et kogu on, aga… ei ühtegi lugejat? Serli arvab, et nii ei saa olla. Nii ei juhtu. Raamatukogu on nii tähtis koht, et sinna tullakse ikka. Kas või infot saama. Kas või selleks, et paljundada. Serli ei usu, et tuleks niisugune aeg, mil enam kogusse ei tulda.

Kell hakkab kolm saama.

„Keegi tuleb!” Ehk on lugeja. Urmas elavneb. Aga ei ole. On jõusaali tulija. Saadame kolmekesi tulijat silmadega. Uks kolksatab. Vaikus.

„Kuskile mujale pole tahtnud tööle minna?” – „Ei teagi… Ma ei tea, mis koht see peaks olema…” – „Kas jõusaalis käijad raamatukokku ei tule?” – „Ei tule.” – „Aga saunalised?” – „Nemad küll. Tulevad jahtuma. Ja need, kes pesu pesemas käivad, need ka istuvad siin!” . „Aga Sutlepas mõni suur lugeja on?” – „Valve on väga hea lugeja. Tema loeb korralikult.”

Valve käib esmaspäeviti.

Kell on kolm. Viimased kaks tundi külaraamatukogus on läbi. Sutlepa oli viimane.


Kaks tundi külaraamatukogus:
"Reportaaž: Palivere raamatukogu – klubi ja pihitool"

"Nõva raamatukogu – korraga raamatukogu ja postkontor"

"Metsküla raamatukogu – koht, kus Mihkel Rauda ei loeta"


Fotod: Urmas Lauri Sutlepa raamatukogu (urmas lauri) (1) Sutlepa raamatukogu (urmas lauri) (2) Sutlepa raamatukogu (urmas lauri) (3) Sutlepa raamatukogu (urmas lauri) (4) Sutlepa raamatukogu (urmas lauri) (5) Sutlepa raamatukogu (urmas lauri) (6) Sutlepa raamatukogu (urmas lauri) (7) Sutlepa raamatukogu (urmas lauri) (8) Sutlepa raamatukogu (urmas lauri) (9) Sutlepa raamatukogu (urmas lauri) (10) Sutlepa raamatukogu (urmas lauri) (11) Sutlepa raamatukogu (urmas lauri) (12) Sutlepa raamatukogu (urmas lauri) (13) Sutlepa raamatukogu (urmas lauri) (14) Sutlepa raamatukogu (urmas lauri) (15) Sutlepa raamatukogu (urmas lauri) (16) Sutlepa raamatukogu (urmas lauri) (17) Sutlepa raamatukogu (urmas lauri) (18) Sutlepa raamatukogu (urmas lauri) (19) Sutlepa raamatukogu (urmas lauri) (20) Sutlepa raamatukogu (urmas lauri) (21) Sutlepa raamatukogu (urmas lauri) (22) Sutlepa raamatukogu (urmas lauri) (23) Sutlepa raamatukogu (urmas lauri) (24) Sutlepa raamatukogu (urmas lauri) (25) Sutlepa raamatukogu (urmas lauri) (26) Sutlepa raamatukogu (urmas lauri) (27) Sutlepa raamatukogu (urmas lauri) (28) Sutlepa raamatukogu (urmas lauri) (29) Sutlepa raamatukogu (urmas lauri) (30)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
trackback
Reportaaž: Kullamaa raamatukogu – Eesti üks kaunimaid | Lääne Elu

[…] "Reportaaž: Sutlepa raamatukogu – kõige pisemast veel pisem" […]

trackback
Reportaaž: Vatla raamatukogu – mõisa teenijatetoa kapi taga | Lääne Elu

[…] "Reportaaž: Sutlepa raamatukogu – kõige pisemast veel pisem" […]

trackback
Reportaaž: Rõude raamatukogu – Läänemaa kõige pisem | Lääne Elu

[…] "Reportaaž: Sutlepa raamatukogu – kõige pisemast veel pisem" […]

trackback
Reportaaž: Asuküla raamatukogu – peaaegu saja-aastane, kummitus peale selle | Lääne Elu

[…] "Reportaaž: Sutlepa raamatukogu – kõige pisemast veel pisem" […]

Aare Kõiv
Aare Kõiv

Jõudu sulle, Serli, vastu pidada ja kogu Sutlepa vabaaja keskusele!

wpDiscuz