Avakülg » Arvamus, Pealugu, Uudised » Aidi Vallik: kas hooldekodureform või rahakeerutamise projekt?

Aidi Vallik: kas hooldekodureform või rahakeerutamise projekt? (11)

Hooldekodureform võib osutuda kinnisvaraäri rahakeerutuseks ja tuua tänavaile uued kodutud, kirjutab kirjanik Aidi Vallik (pildil).

aidi vallikÜhes septembrikuises Lääne Elu arvamusloos „Jutte levib, kuid infot napib” (LE, 13. september 2016) esitasin hulga kummalisi küsimusi, millele polnud poole aasta tagusest ajakirjandusest kahjuks võimalik vastuseid leida. Küsimused puudutasid käimasolevat tööhõivereformiga seotud hooldekodude reformi. Hooldust vajavate inimeste elukorralduse aspekte pärast nende kahe reformi ellurakendamist. Nüüd on elu ja asjade käik ise hakanud minu toonastele küsimustele vastuseid andma. Või õigemini, elu ja asjade käik on hakanud tekitama küsimusi lõpuks ometi ka paljudes teistes kuidagi selle asjaga puutes olevais inimestes ning ajakirjanduses.

Leian sotsiaalmeediast nördimusavaldusi maakohtades asuvate suurte, alles viimasel aastakümnel renoveeritud või uhiuutesse peremajadesse kolitud hooldekodude sulgemise kohta; küsimusi, kuhu need inimesed sealt ometigi pannakse, kuhu viiakse, ja miks ometi jälle kaotatakse maakohtadest noid nii vajalikke töökohti.

Leian sotsiaalmeediast ka pahameelsest üllatusest tulvil küsimusi korralikelt heal järjel olevailt Tallinna kortermajainimestelt: miks nende majja mitmesse korterisse on elama asunud mingid ilmse häirega, mingid vigased, veidrad inimesed mitmekesi ühes korteris, kes ei oska trepikodades kinni pidada ühiselu reeglitest, ei oska suhelda adekvaatselt, ei tee või just teevad seda, teist või kolmandat. Aga meie, kes me oma korteri viie aasta eest raske raha eest ostsime, uude majja, heasse piirkonda, turvalisse naabrusse?

Leian lõpuks ka Käo päevakeskuse esinduskogu avaliku pöördumise Postimehes, millest saan teada, et maa-hooldekodudest Tallinna küüditatud hooldekoduklientide tarbeks, kes ilmselt labase lihtsalt toetatud elamiseks on liiga lootusetud juhtumid,  alustatakse lausa uhiuute hoonete ehitust ASi Hoolekandeteenused bilansis olevaile territooriumitele. Sel konkreetsel juhul siis Käo päevakeskuse kitsukesele linnaõuele, kus on päevakeskus ise oma hoolealustega harjunud päevaseid õuetegelusi läbi viima. Nende silmis, kel sellesarnasest päevakeskuse tegevusest aimu ei ole, on see sisult lasteaed täiskasvanuile. Raske liit- ja vaimupuudega täiskasvanuile, kes on koduhooldusel, aga kelle hooldajad peavad olude sunnil siiski ka kuskil tööl käima ning selleks ajaks oma hooldatavad päevakeskusse järelevalve alla toovad.

Tolle esinduskogu mure on eelkõige õuetegevuse kadumine keskuse päevakavast. Üldisem probleem siinjuures on aga, et kogu see jama üleüldse toimub, ning seejuures toimub vastuolus ministeeriumi enda senise, kehtiva eeskirjaga, mille järgi tuli hooldekodud reorganiseerida peremaja tüüpi väiksemaiks üksusteks, mille järgi enamik praegu suletavaid maa-hooldekodusid ongi tegutsenud.

Ühesõnaga, maa-hooldekodud lähevad kinni, kohalikud kaotavad neis töö, nende hooldekodude patsientidest üks osa asustatakse ümber Tallinna kortermajadesse paar korda nädalas käiva tugiisiku nõuannete järgi ja tööhõivereformi viljastavais tingimustes iseseisvalt hakkama saama; teine osa neist, kel tõenäoliselt ei liigu ükski käsi ega jalg või kes ei ole võimelised iseseisvalt isegi lihtlauset moodustama, paigutatakse Tallinna ehitatavaisse uutesse hooldekodudesse.

Samal ajal jäävad maapiirkondades – Sõmerus, Kodijärvel ja mujal – tühjalt seisma peaaegu uued, noile hooldekodudele viimase kümne aasta jooksul 30 miljoni euro sihtotstarbeliste eurotoetuste eest ehitatud peremajad. Nende omanik on paberites AS Hoolekandeteenused, haldusteenust osutab Riigi Kinnisvara AS, ühesõnaga, omanik on algusest lõpuni riik. Riik, mis samal ajal, just praegu, ootab erihoolekande reformi elluviimiseks Euroopa tõukefondidest järgmiste aastate jooksul laekuvat umbes 50 miljonit eurot uut sihtotstarbelist raha meie abitute ja väetite elutingimuste parandamiseks. Selleks plaanitakse RKASi kaudu ehitada uusi maju ja osta kortereid. Ikka selleks, et nood seni metsikuis maakohtades peremajades virelnud väetid lõpuks linnaõhku saaksid nuusutada või töölkäimine nad vabastaks.

Aga mõelgem. Kui lähtuda elutervest eeldusest, et inimesed on olnud aastaid hooldekodude patsiendid ikkagi põhjusega, siis kui eluterve on arvata, et nad ühel hetkel hakkavad oma eluga toime tulema iseseisvalt? Või noh, peaaegu iseseisvalt. Sest tugiisik käib ju paar korda nädalas õpetamas. Kas keegi tõemeeli usub, et need inimesed tulevad toime stabiilse töölkäimisega, oma tulude ja kulude reguleerimisega, enda isiklike vajaduste eest hoolitsemise ja ühiselu reeglite täitmisega? Kas tõesti?

Aga kui määratud tähtaeg, mille jooksul riik neilt korteriüüri ei nõua, täis saab ja nad peavad hakkama maksma Tallinna keskmisi üürihindu? Oma madalapalgaliste töökohtade töötasust? Mis edasi?

Kas ei lõpe see lugu mitte nende euroraha eest ehitatud majade ja ostetud korterite tühjaksjäämisega ka Tallinnas? Kui praegu saab RKAS asuda maha müüma neid uusi maale rajatud peremaju, siis kas kümne aasta pärast saab RKAS müüa otsast toda vabanenud kinnisvara ka Tallinnas, mõistagi hoopis teiste hindadega? Kas pole kogu see hooldekodude karussell tegelikult RKASi ja AS Hoolekandeteenustega seotud süümevaba rahakeerutamise projekt?

Kas ei lõpe see lugu umbes viie aasta pärast meie kodutute arvu hüppelise suurenemise ja kuritegevuse kasvuga? Inimeste elutraagikast rääkimata.

Või hakkame kuulma anekdoote stiilis „Elasid kord ühes korteris koos paranoiline skisofreenik, suitsiidne depressioonik ja agressiivne psühhootik, kõik 60 protsendi ulatuses töövõimelised”?

See ei ole tegelikult üldse naljakas. See on hoopis kirjeldamatult õudne. Kunagi, kui säärased „anekdoodid” on saanud osaks meie igapäevaelust, tasub meelde tuletada selle valitsuse ministrite nimesid, kelle ajal ja allkirjadega see supp kokku keedeti. Hiljemalt sellel ajal, kui nad hakkavad presidendiks kandideerima.

11 “Aidi Vallik: kas hooldekodureform või rahakeerutamise projekt?”

  1. Vastust ei ole kellelti küsida. Riiklik rumalus ja vastutumatus, kalli raha eest.

  2. mida kõike ei pea siin elus teada saama.

  3. See Hooldekodude Teenused on kõige riigi- ja rahvavaenulikum asutus Eestis, tühjendab maapiirkonnad ja lõhub ammu väljakujunenud taristu, jätab maainimesed tööta ja seega suurendab hooldatavate arvu.
    Iva peaks selle juhtkonna päevapealt minema kihutama.

  4. […] Ah jaa, millalgi nädal tagasi umbes kirjutasin Lääne Elule järgmise arvamusloo, seekord töövõimereformi teemadel. Ja seekord saan pidulikult isegi lingi panna, see on siin.  […]

  5. Paranoiline skisofreenik,suitsiidne depressioonik,agressiivne psühhootik,liikumispuudega inimene ja üldiselt suhtnormaalne indiviid võivad eksisteerida kõik ühes isikus kooski.

  6. Kui eurorahad,siis keeruta palju tahad,peaasi et seadusega kooskõlas.

  7. Ei saa aru tõepoolest. Eriti huvitav on Hoolekandeteenuste korterite ost – ei mingit hanget, ei avalikku toimetamist. Lihtsalt lepitakse müüjaga kokku ja kõik. Kontseptsioon, kus osades korterites elavad sisuliselt ööpäevast abi vajavad inimesed ja tavalised inimesed on ikka uskumatult küüniline.

  8. Seal kus suured rahad, seal ka rongad.

  9. Seni kuni lambakari ei põgene või vastu ei hakka, teevad hundid oma laastamistööd rahulikult edasi.

  10. igati tunnustada pr.Vallikut ,kes oskab asjalikult ja targalt küsida. ta on oma artiklitega juba nii mõnedki rahakeerutajad segadusse ja ummikusse ajanud ,samuti on tema teised artiklid olnud kõnekad- jõudu ja edu talle

  11. Kas on lubatud hoida Puudega inimesi aastaid toareziimil,nagu toimub Kose Risti hooldekodus? Sinna tuleks ehitada kinnine piirdead koos ebeadekvaatsetele inimestele väljas viibimise võimaldamisega?

Kommenteeri

Viimased uudised

css.php

© 2017 Lääne Elu. All Rights Reserved.