Noored programmeerijad tutvusid südaöösel jääohutusega

Arvutimängude valmistamise kõrvalt jõudsid noored eile robootika ja programmeerimise öösel ka merejääle ning mõõtsid südaöösel Bürgermeistri holmi jää paksust.

Meeleolu Haapsalu linnavalitsuse keldriruumides asuvasse Innokasse astudes on ärev. Kell on 22.30 õhtul ja robootikakeskuse osalejad istuvad arvutite taga ning kirjutavad koodi, mis paneb arvutiekraanil linnud liikuma. Kuigi noored on tulnud robootika ja programmeerimisööle, peavad nad kohe toolidelt püsti tõusma, soojad riided selga ajama ja külma öösse astuma. Kuhu, nad ei tea.

“Äkki me lähme suurte serverite juurde!” pakub üks, kel müts silmini tõmmatud. “Roboteid me arvatavasti kaasa ei võta,” nendib teine. Musta taustaga tähistaeva all on pakkumisi teisigi – äkki viib juhendaja Angela Leppik nad Paralepa metsa, äkki jalutavad niisama õues ringi?

“Mõte, et programmeerida öösel, tuli noortelt. Me tegime neile lisaks veel ühe üllatuse. Nad ei teadnud sellest mitte midagi,” avaldab Innoka juhendaja Leppik saladuse. Reede õhtul kell üheksa alanud ning järgmise päeva hommikul üheksani kestnud laagri peamised tegevused on küll arvuti taga, ent talvisest pakasest hoolimata, lähevad nad ka jääle.

Jäisel merel

“Väga tahaks juba merele,” nendib ühe poisi hääl mõtlikult. Pea kahekümne liikmeline seltskond ongi saladuseloori üllatuselt tõmmanud ja seisab nüüd jäisel kail, taustaks paadid ja punastes riietes vabatahtlikud päästjad. “Kas me võime juba jääle minna?” küsib teine. Tund öise tähistaeva all möödub kiiresti – üheskoos pannakse eri paksusega jäätükkidele esemed, mille raskust see võiks vee peal kanda. Kümme sentimeetrit jääb vist küll kõigile meelde, sest just see on paksus, millest alates on inimesel turvaline jääl rännata.

Järgmine ülesanne on arvata, kas ümber kai laiuv jää osalejaid ka kannab. Selleks tuleb jää üle mõõta. “Ma olen liiga pikk selle kruvi jaoks!” nendib poiss murelikult, kui sõukruviga jäässe augu kruvimisel veidi hätta jääb. Teda ei lohuta asjaolu, et sama kruviga puurivad auku täiskasvanud. Ta on enda hinnangul lihtsalt liiga pikk! Aga lõpuks kruvimine õnnestub ja mõõtmistulemused annavad 30 sendimeetrit. Igati ohutu.

Taas mängude maailmas

Tagasi Innoka soojades ruumides jätkub arvutimängu loomine täie hooga. Kollased linnud hüppavad ekraanil ja ajavad õhku tõustes tiivad laiali. “See ongi keeruline. Kuigi tegelikult on ikka lihtne ka,” nendib Hendrik Veltri. Tema mängu tuleb veel lisada takistusi, punkte ja eri tasemeid. Kristofer Andrese mängu peategelane on kass, kes püüab kollase nokaga papagoisid. Püüdmise teeb keeruliseks see, et vahepeal lendavad kassi nina ette musta nokaga linnud. Neid püüda ei tohi.

“Mängude tegemine on huvitav. Ja mängimine käib ka selle juurde,” põhjendab Kristofer Andres, miks talle arvutimänge teha meeldib. “Pead ju proovima, kas ja kuidas tehtud asi töötab. Ja proovid ju mängides.”

Juhendaja Kristjan Toots, kes on JCI Haapsalu liige, kinnitab, et mängud jäävad igale osalejale ja soovi ning oskuste korral võib need panna nii enda, vanemate kui sõprade telefonidesse.

Hommikuks on arvutimängud valmis. Kristofer Andres ütleb, et kuigi viis-kuus osalejat jäi öö jooksul magama, pole tema kordagi silmi kinni pannud ja programmeerib täna natuke veel. Millal ta magab? “Ei tea. Väga lõbus on olnud öö läbi. Alguses läks meil natuke valesti, siis pidime uuesti tegema. Huvitav on,” ütleb poiss.

Robootikakeskuses Innokas käib kokku umbes sada noort. Keskus tegeleb praegu aktiivselt laienemisega ning otsib endale suuremaid ruume. Samuti on plaanis hakata märtsis pakkuma 3D printimise ja modelleerimise koolitusi nii noortele kui täiskasvanutele.   

Programmeerimisest viis öine laager lapsed merejääle. Fotod: Arvo Tarmula, Kelli Seiton