Aidi Vallik
kolumnist
Meie president näikse ühiskonnas mängivat nüüd üpris ootamatut rolli ja äratab sedamoodi kahtlemata huvi ning palju vastakaid arvamusi.
Peale selle võivad tema otsused ja toimimislaad juhatada meie ühiskonna sootuks presidentuuri rolli ümbermõtestamisele. Vahest esimene hämmeldus saabus seoses Kersti Kaljulaidi loobumisega kiriklikust ametisseõnnistamisest. Kiriklikud ringkonnad olid eufemistlikult öeldes jahmunud. Ateistlikku maailmavaadet kandvad inimesed aga tervitasid seda otsust peaaegu vaimustusega. Minule tundus kummaline, et president, kes vaid mõni nädal varem oli sõnastanud oma eesmärgi rahva ühendamise kohta, otsustas hoopistükkis midagi sellist, mis ei ühendanud ega lähendanud kedagi ega midagi, vaid hoopis vastupidi: solvas sügavalt ühtesid ja vaimustas teisi, lisades sellega tublid pintslitõmbed meie niigi juurdunud ärapanemise peisaažile.
Nüüd see Pätsi-teema. Ma aktsepteeriksin täiesti mõne eraisiku arvamust, kelle meelest me riigi esimene president ausammast ei vääriks. Mis siis, et ma poleks sellega nõus. Õigus asjast midagi arvata on kahtlemata igal inimesel – senikaua, kuni ta esindabki vaid iseenda sõltumatut arvamust. President aga ei ole sõltumatu: tema arvamusavaldused kehtivad üldistuste ja sümbolitena.
Konkreetsel juhul tekkiv üldistus on see, et kui me nüüdne president keeldub avamast meie omariikluse ühe looja, Päästekomitee kolmiku liikme ja meie ajaloo kõige esimese presidendi monumenti, siis peab ta järelikult meie omariikluse saavutamist ja olemasolu tühiseks ning iseenesestmõistetavaks. Rääkimata sellest, et tema arvamusavaldus näitab elementaarse lugupidamise puudumist, respekti defitsiiti, ajaloo mittemõistmist ja teatavat desorienteeritust presidendi rollimudelis üleüldse.
Me ei tohi hinnata ajaloolisi presidente tänapäevaste mõõdupuude järgi. Meediasse jõudnud ütluste kohaselt aga just seda Kaljulaid teeb. Praegu, 21. sajandil, mil terve valge maailma arusaam demokraatiast on tollest ajast 80–90 aastat edasi arenenud, on rumalus eeldada, et Konstantin Päts oleks pidanud 1930.–1940. aastail valitsema tänapäevase demokraatiakoodeksi järgi. Ei tasu unustada, et nimetatud ajastut Euroopas iseloomustas üleüldse autoritaarsuse esiletõus paljudes riikides: Saksamaal, Hispaanias, Itaalias, Ungaris, Portugalis, Poolas ja Leedus. Demokraatiad tegid diktatuuridega varmalt koostööd eriti millegi üle imestamata. Sellisel foonil valitses ka Päts, sellistest üldistest hoiakutest võrsusid tema otsused, mida me tänapäeval muidugi enam heaks ei kiida, aga mis ka ei tühista mitte kuidagi tema teeneid Eesti riigi rajamisel.
Veelgi enam. Kui nüüd mõneti tagasi pöörduda Kaljulaidi loobumise juurde kiriklikust ametisseõnnistamisest, siis koos Pätsi-juhtumiga viib see vägisi mõtted sellele, kuidas ja millisena mõtestab Kaljulaid presidendi rolli ühiskonnas. Me kõik teame, et presidentuur on tänapäeval siiski üdini sümboolne, eelkõige tähendust kandev amet, millega ei kaasne ju tegelikku riigijuhtimist (kui tõesti võimalikud sõjaolud hetkel kõrvale jätta). President on sümbol ilma erilise praktilise tähenduseta. Presidentuur seisneb otsata hulgal sümboolse tähendusega aktides, nagu kõik need kohtumised, lindilõikamised ja muud tseremooniad. Presidentuuriga käivad kaasas ja kannavad ühist tähendust ka kõik need rituaalid, mida oleme harjunud ootama ja jälgima. Need on selle sümboli osa.
Nüüd on meil president, kes on asunud ise seda sümbolit lammutama. Võimalik, et tal õnnestub presidentuur täita mingi uue sisuga, anda sellele mingi uus tähendus, uus tugev sümboolne jõud. Aga ma ei näe seda seni veel. Ma vaatan praegu meie presidenti, ja ma ei näe presidenti. Näen lihtsalt sümpaatset intelligentset daami, kes justkui ei mõistaks, misjaoks, kus ja mis rollis ta on.
Kiriku uksest võib sisse astuda,kui on näiteks mingi kontsert,julmala”teenistustel” pole soovitatav.
Aidi artikkel täiesti omal kohal.Tundub, et presidendiproua teeb mõtlemata seda kõike, või siiski mõttega, mis on veelgi hullem—–
Ja läkski jälle see katkine grammofon käima… bla-bla-bla…
Täpsustuseks ja mõtteaineks. President lubas rahvast ühendada, eks ole. See tähendab, et aeg ajal on vaja ametlikel üritustel osaleda nii usklike kui uskmatute juures, kas pole? Kas see on ühendav liigutus, kui deklareeritakse, et mina kiriku uksest sisse ei astu? Mitteusklikud juubeldavad, usklikud on solvunud. President ei saa siin pooli valida vaid ta on ju kogu rahva president. Mitte parasjagu mõne mitteuskujate või uskmatute või usklike sekti president. Kui raske on aru saada?
see näitab ilmekalt, et sellist institutsiooni pole meile vaja, mõttetu jahumine
Aga siin Sa teedki vea, et Sa jagad rahvast usu alusel. Riigile oleme me kõik üks rahvas, olenemata usust. Sa soovid oma usku siduda riigiga ja presidendi institutsiooniga. Ehk määratleda ennast riigis usu alusel. See on põhiseadusega vastuolus. Usk on Sinu isiklik asi, mitte riigi ega presidendi asi. Kohtumistest ega usuasutuste külastamistest ei ole president keeldunud, keeldunud on liturgilisest üritusest. Kui raske on aru saada?
Tänud kirjutise autorile teemat töstatamast! ;)) Ja hea kui seda teeb eakaaslaste pölvkond, kes ehk natukenegi möistavad, milles kyssä! ;))
Minu meelest mängitakee Kadriorus ” Printsessi herneteral”, kus köik keerleb ymber löpmatuid kapriise nagu poleks muid riigile vajalikke kohustusi! Ja puhkusest rääkida kui aastagi pole veel poole peal! Printsessi mis printsessi kombed, mis muud!;) Sel juhul tuleks Elisabethi juurde kombeid öppima saata! ;)))
Vabandan,kui kellegi suhtes ülekohtune olen,sest kõik on individuaalne!!
Mind ja paljusid teisi ei ühenda mitte kuidagi kiriklik värk,mis on võlts ja vanades energiates kinni.See ei tähenda,et uskmatu olen.
Aidi Vallikul on tugev sotsiaalne närv ja ta suudab põhjendatult kirjutada ühiskonna probleemidest. Igatahes on seekord ta väga hästi avanud lõhestamise teema. Tõepoolest- kui president ütles kuidas ta püüab kõiki ühendada, kas see tähendab, et ta hakkab sellistes küsimustes, mida viisakad inimesed juubelilauas ei aruta, radikaalseid seisukohti võtma? Ühendamine tähendab ühisosa otsimist, mitte erisuste rõhutamist ja vigade väljatoomist. Aeg ajal ka kiriku külastamine ametlikel (mitte isiklikel) üritustel on elementaarne viisakusavaldus paljude usklike suunal, keda Eestis on. Eriti veel kui kutsutakse ametlikule üritusele, mille taga on kümned tuhanded inimesed. Meie president võib isiklikult olla kasvõi loomavihkaja, aga kui kõik keskkonnaorganisatsioonid kutsuks… Loe rohkem »
Just nimelt, viisakad inimesed riigi ühiskonnana kogunevad “lauda”, mitte katedraali usuriitusele ning usuasjades “ühiseid” seisukohti ei võta (see on elementaarne viisakus).
Elementaarne viisakus mitteusklike suhtes on see, kui ta igasugust jama kaasa ei tee
võiks peeglisse vaadata, jaama tn. avati peeglisse vaatamise kontor just
kas Aidi Vallik ennast näeb kirjanikuna,ja kui näeb,siis millisena?
seda mõista,,polnud juhus,, kas siis eelmised olid saanud presidendiks juhuse läbi. Kui keegi üldse juhuse läbi presidendiks sai, siis justnimelt meie praegune president. Juhus seisneb selles, et juhuslikult ei suudetud ei riigikogus ega valimiskogus presidenti ära valida. Ja juhuslikult lõppes meie praeguse presidendi eelmine ametiaeg ,,kojas,, ning oligi sobilik persoon olemas. Kokkulepped 101-ga pidasid ja asi sai teoks.
Praegusel ajal oli vaja meile presidendiks naist,kes oleks tugev isiksus.Kaljurand ja Reps seda siiski ei olnud sedavõrd,ja sellest ka segadused valimiste ajal.