Nagu arvata võis andis valitsus peaminister Jüri Ratasele volituse allkirjastada Eesti Vabariigi nimel kolme Balti riigi lepe, millega kindlustatakse Rail Balticu valmimine. Kogu senine asjade käik on olnud ette aimatav, kirjutab ettevõtja Eugen Veges (pildil).
Meie demokraatia paistabki seisnema selles, et suunised ja otsused tulevad võimult. Mina sellist „demokraatiat“ ei taha. Jüri Ratas küll lohutab, et kolme Balti riigi lepingut enne lõplikku tasuvusuuringu tulemusi riigikogusse ratifitseerimisele ei saadeta, kuid see jääbki lohutuseks. Tasuvusuuringu tulemus sõltub numbritest, mida tabelisse kirjutatakse. Need leitakse aga hinnanguliselt. Üksiku numbri ühele või teisele poole kallutamisel on tulemile oluline mõju. Arvude omavaheline korrutamine ja jagamine võimendab kõrvalekallet veelgi, mis tähendab seda, et vaatamata õigele matemaatilisele valemile või tehtele osutub tulemus valeks.
Julge hundi rind pidavat rasvane olema, kuid parem karta kui kahetseda. Ega neid rasvase rinnaga hunte palju ringi ei liigu, nende eluiga kipub lühikeseks jääma. Kahetsevatest pole aga puudust.
Meie mitmete varasemate projektide tasuvusuuringud pole andnud tulevaste rahavoogude kohta adekvaatset hinnangut. Koidula piirijaama kavandamisega pingutasime üle. Läbi sõitvate rongide ja vagunite arv on tasuvusuuringus kajastatust väiksem. Ka Estonian Airi tasuvusanalüüsid on näidanud ühte, tegelik tulem on kujunenud teistsuguseks. Näiteid võibki jääda tooma. Mainitud projektide ebaõnnestumistele on küll objektiivsed põhjendused, kuid need näitavad seda, et tasuvusanalüüse ei tasu usaldada. Ka Rail Balticu projekti tasuvusanalüüsi tulemused ja tulevased majandamistulemused saavad erinema.
Erasektoris kannavad projekti ebaõnnestumise korral kulusid nende autorid (ettevõtjad), riigi projektides vastutavad puuduvad. Möödalaskmisi peavad tasuma ka need, kes projektide kasumlikkusesse ei uskunud. Kui Rail Balticu projekt on kasumlik ettevõtmine, siis tuleks sellesse kaasata investeeringuid erasektorist. Kui seda ei juleta teha (ei pruugi huvitatuid olla), siis pooldan Indrek Neiveldi Eesti Päevalehes avaldatud ettepanekut: „ Kõik, kes seda projekti kiidavad ja sõnades toetavad, pangu ka oma nahk mängu – ministrid, riigiametnikud, logistikafirmad, Soome riigiraudtee…“ (EP, 30.01.2017).
Igas ettevõtmises leiab plusse ja miinuseid. Kuid riskidega tuleb arvestada. Riskide maandamiseks on tarmukas alustatada väiksest, selle õnnestumise korral teha järgmine samm. Rail Baltic on suur asi, selle tasuvusanalüüsis on liiga palju tundmatuid. Mina seda ette ei võtaks.
Kahjustame looduskeskkonda. Suure tõenäosusega hakkame Rail Balticu toimimist doteerima. Transpordivaldkonnas on toimumas suured muudatused (iseseõitvad sõiduvahendid, lennuühenduse odavnemine jmt). Kui keegi väidab, et Rail Baltic soodustab ekspordi kasvu, siis see pole tõsiselt võetav. Logistilisest aspektist pole raudteetranspordi kasutamine lähiekspordis põhjendatud. Kahekordne (esialgu autole, siis rongile) kauba peale ja maha laadimine on kulukas ja aeganõudev, eeldab suurte koguste laadimist. Meie ettevõtete väiksuse juures on otstarbekam eksportida väiksemaid koguseid. Unustada ei tasuks ka seda, et äritegemine muutub aina virtuaalsemaks. Mahuliste kaupade ekspordiks tootmine pole igavene.
Selle raudtee ühenduse vastu on need kellelt see tulevikus võta töö. Kuna praegu kõik kauba veetakse rekadega ja selle saavad kasu suur hulk etevõtjaid. Raudtee aga või ühe reisiga tuua näitek kas Poolas või Saksamaal selle hulga kaupa kui terve armee rekasi. Selega vabanevad meie maanteed ja jääb vähemaks nede maanteede remontimis vajadus. Samuti väheneb õhu saaste kuna nende teede sõitetakse raske veokitega vähe. Tundu et paljud meil Eesti ei kas ei oska mõelda realistlikul või on niivõrd lollitatavad iga sorti tegelaste pool et oma mõtlemis neil ültse ei ole.
Reaalselt ettevõte kes baltikumi piires või Poola midagi vedada tahab rehkendab ilmselt nii, et oleks võimalikult vähem ümberlaadimisi.Rong tähendaks kolme laadimist, reka ühte.Rongi peale on mõtet laadida kui veo pikkus oleks tuhandetes km-tes ja merel poleks võimalik vedada.Kumbki tegur ei räägi RB kasuks.
Kui Jüri Ratas mõne aasta pärast trassil labidaga kruusa viskab ja Kadri Simson suppi töölistele jagab sest raha ehituseks on otsas ja juurde rahvas keeldub andmast,siis hakkame kõik ennustama seda päeva millal meie armastatud eestimaa bam valmis saab.Jõudu kallid parteilased.
Mõttel on jumet. Veel parem indikaator oleks riigivõlakiri. Nimelt riik otse eelarvevahendeid paigutada ei saaks, vaid peaks suutma müüa piisavalt võlakirju. Kui ei suuda, tähendab toetust projektil pole.
Siin on muidugi vastuargument. Investor teeb otsuseid tasuvuse seisukohast, riik peab aga vahest looma eeltingimusi pikas perspektiivis, mis ei pruugi konkreetse investeeringu seisukohalt olla kasumlikud.
Praegu on minu hinnangul projekti vastaste argumendid kõvemad aga
tuleviku “ennustamine” ongi tänamatu töö.
Kõik on õige, aga ajaliselt veidi hilinenud.