0

Kalle Muuli: Kaljuranna kaalumine

Rauno Pukk

Rauno Pukk

raunopukk@gmail.com

KALLE MUULI

Marina Kaljuranna otsus lahkuda välisministri ametist ja kandideerida presidendiks rõõmustab ja kurvastab ühtaegu.

Rõõmu teeb, et Kaljurand leidis endas jõudu käituda väärikalt. Alles nädal tagasi, pärast Reformierakonna juhatuse otsust toetada valimiskogus Siim Kallast, ütles Kaljurand, et ta pole veel otsustanud, kas kandideerib või mitte.

Rääkida mitu kuud endast kui presidendikandidaadist ja siis järsku öelda, et ta pole veel üldse otsustanud, kas kandideerida – see kõlas ikka väga haledalt. Kaljuranna taandumine oleks näidanud teda põhimõttelageda poliitikuna, kes isegi parteituna täidab partei käske.

Kurvaks teeb, et Kaljurand sobib välisministriks paremini kui presidendiks. Kuigi umbes kolmandik rahvast peab teda parimaks presidendikandidaadiks ja ta ise arvab sedasama, ei piisa selles ametis ainult sirgest seljast. Kampaania ajal tehtud valearvestused näitavad selgesti, et Kaljurand on poliitikas kogenematu ja teeb suuri vigu isegi siis, kui teda toetab tugev meeskond.

Kaljuranna populaarsuse üks põhjusi on parteipoliitilise mineviku puudumine. Ta on tabula rasa, puhas leht, kus pole ühtki poliitilist plekki. Igaüks võib sellel lehele visandada oma kujutluse ideaalsest presidendist. Uus, värske, tugeva karismaga naispoliitik – natuke sarnast kuvandit kandsid Taavi Rõivase esimeses valitsuses Anne Sulling ja Maris Lauri, kes samuti rahva suurt poolehoidu nautisid.

Kummatigi see, mis on rahva silmis Kaljuranna voorus, on tegelikult tema nõrkus. Poliitilise kogemuse puudumise tõttu orienteerub ta parteipoliitikas halvasti. Praegu on ta seetõttu kaotamas välisministri ametit, aga arvata võib, et see ei ole tema viimane kaotus.

Kui endine suursaadik Marina Kaljurand oma kõige tulihingelisema toetaja Keit Pentus-Rosimannuse mantlipärijana möödunud aasta suvel välisministriks sai, ütles ta „Aktuaalsele kaamerale”: „Ma loodan teha seda tööd pikalt.”

Võimalik, et ta oli siiras, aga väga tõenäoline see praegu ei paista. Oli ju Pentus-Rosimannus juba 2014. aasta septembris, täpselt kaks aastat enne presidendivalimisi kirjutanud Eesti Ekspressis, et talle isiklikult tundub „veenev kandidaat uueks presidendiks” suursaadik Marina Kaljurand. Kas tagantjärele tarkusega peaksime arvama, et Pentus-Rosimannuse loobumine välisministri ametist Kaljuranna kasuks oli üks osa suurest plaanist või mängis Autorollo kohtuotsus lihtsalt juhuslikult kätte kõigile asjaosalistele sobiva vangerduse, mille lõppvaatuses pidi president Kaljurand nimetama välisministriks taas Pentus-Rosimannuse?

Mõni kuu pärast välisministriks saamist oli Kaljurand igatahes juba presidendikandidaadina arvamusküsitlustes selge liider. Elupõlised poliitikud, juba laulvast revolutsioonist alates populaarsustabelite tipus trooninud endised peaministrid Edgar Savisaar ja Siim Kallas jäid kaugele tema selja taha.

Alles mõni kuu hiljem, tänavu aprilli lõpus hakkas ka Kaljurand ise rääkima endast juba kui presidendikandidaadist, toonitades, et teda ajendas kandideerima mitmelt erakonnalt saadud toetus.

Lenin nimetaks seda peapöörituseks edusammudest. Tegelikult ei olnud Kaljurannal siis ega ole siiani ühegi erakonna toetust. Poliitilise võhikuna ei saanud ega saa ta võib-olla siiani aru, kus ja kuidas sünnivad poliitilised otsused. Populaarsus on poliitikas võimas kapital, aga ainult sellest ei piisa. Arnold Rüütli toetus oli 1992. aastal arvamusküsitlustes 70 protsendi kandis, aga temast ei saanud siis presidenti isegi otsevalimistel. Keskerakond ja Edgar Savisaar on riigikogu valimistel korduvalt (1999, 2003) saanud suurima häältesaagi, aga Savisaarest pole saanud peaministrit.

Kas Eesti presidendiks võib tõesti saada inimene, keda ei toeta mitte ükski erakond? Kellelt need hääled siis valimiskogus ikkagi tulevad? Isegi kui sotsid peaksid Nestori-Kallase vahetama Kaljuranna vastu, jääb sellest ilmselgelt väheks. Kaljuranna ainus lootus on mängida valitsuse vastu mässavat märtrit ja lunida Keskerakonna toetust, aga tema reformierakondlastest poolehoidjaile tähendab see ju mässu oma erakonna vastu.

Kalle Muuli,
riigikogu liige, IRL

 

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Leevi Kolk
Leevi Kolk

Olen Kalle Muuliga sama arvamusel. Ümmargune libe jutt mis läheb peale ainult naiivsetele. Arukatele ja presidendile see ei sobi.

mida sa muuli seal
mida sa muuli seal

riigikogus teed, vähe sellest et sa raadios mulised, nüüd üle päeva mulised lääne elus

mh
mh

Eelmisele—-mis selles valet on?Põhjakäinud majandusega või maavaradest lageda maana …..Kõik oleme sõltuvad paljustki.

kaljuranna arvates
kaljuranna arvates

on iseseisvus detail ,mille külge ei tohiks klammerduda

Juss
Juss

Ärge enam möelge,kahelge ja vaielge.Et ei pääseks Autorollo
jälle välisministriks pukki, valige
köik presidendiks Allar Jöksi.
Temaga saab Eestist öigusriik,
kui ei meeldi,sulid ja sullerid
kobigu minema siit.

ümargune jutt
ümargune jutt

Kaljurand nagu nais Rüütel.

mh
mh

Lõpetage komejant erakonnadega,oleme kord ühtne Eesti!
Diplomaadina kaua töötanud,ja ikka “kogenematu?”
Sarnaselt raamistatud kogemustest ning erakonnamängudest on meil villand.
Loota on,et valijamehed saavad presidendi valitud ,näidates selgelt ka rahva arvamust.

wpDiscuz