Ann Mari Anupõld
Piirsalu loomaarst
Rio olümpiamängud on läbi, kuid ega see tähenda, et sellest ei kannataks veel ka loomade vaatevinklist rääkida. Ainus ala, kus võistlevad ka neljajalgsed sportlased, on ratsutamine. Ametlikult oli ratsutamine esimest korda Pariisi suveolümpiamängude kavas aastal 1900. Ratsaspordil on aga tunduvalt pikem ajalugu. Ratsutamine oli kunagi inimkonna ainus kiire liikumisviis. Juba antiikolümpiamängudest võtsid hobused osa. Sel ajal oli võistlusalaks peamiselt võidusõit kas siis ratsa või kaarikuga, tänapäeval aga on pilt hoopis teistsugune. Olümpial osalevad ratsanikud koolisõidus, takistussõidus ja kolmevõistluses. Ratsutamine on ka osa moodsa viievõistluse programmist. Aastani 1952 tohtisid olümpiamängude ratsaspordialadel osaleda ainult ohvitserid ja härrasmehed. Pärast seda avati ala ka tsiviilisikutele ja naistele. Praegu on ratsasport ainus olümpiaala, kus mehed ja naised võistlevad üksteise vastu.
Kuigi hobuseid transporditakse juba nii nagu inimesigi lennukiga maailma eri otsadesse, ei pruugi see neil siiski niisama lihtsasti talutav olla. Transpordilennukisse võib mahtuda kuni 30 hobust boksides enamasti kahekesi koos. Hobused on lärmi ja võõraste asjade suhtes tundlikud, neid häirivad samamoodi rõhuvahe ja õhuaugud. Viimaste tagamaid hobustele selgitada on juba tunduvalt keerulisem. Ka ei ole võimalik hobuseid vahetult enne nii tähtsat sündmust rahustite alla panna, et nende vedu kergemaks muuta, sest see paistaks kohe dopinguna välja. Nimelt peavad ka hobused nii nagu sportlasedki andma dopinguproove. Keelatud ainete nimekiri on pikk ning tarbimisega vahele jäänud isikute oma samuti. Vähemalt ei jää siinkohas negatiivsesse rambivalgusse mitte loomad ise, vaid ikka ratsanikud, treenerid ja loomaarstid. Hobused kannatavad sageli ka ebaeetiliste treeningumeetodite ja julmade ratsanike all. On igasugu nippe ja trikke, kuidas panna neid liikuma kiiremini, kõrgemale ja kaugemale, alustades kõrvetavaist salvidest, mis panevad jalad tulitama niipea, kui hobune takistuse latti puudutab, kuni lihtsalt toore jõu kasutamiseni. Kuigi ratsanik on hobusest keskmiselt kümme korda kergem, on ta, kui ta vähegi tahab, suuteline loomale väga suurt kahju tegema. Ka sellel aastal kõrvaldati olümpiamängudelt mitu ratsanikku, kelle hobustel oli väärkohtlemise tundemärke. Iga aastaga tõuseb spordis tase ja nii pole ka imestada, et kuskil on piir ees, millest pole enam võimalik loomulikul teel edasi minna.
Tänavu sai ratsasport olümpial tavapärasest rohkem kajastust, sest 58aastane Ühendkuningriikide ratsanik Nick Skelton võitis takistussõidus kuldmedali ja sai sellega ka ajaloolise märgi maha kui oma riigi vanim olümpiavõitja. Mäletan, et alles paar päeva enne seda uurisin eri riikide ratsutamismeeskondi ja pidin tõdema, et enamikul on noorem generatsioon juba peale tulnud, aga Ühendkuningriigid olid ikka tõelised vanakoolimeistrid välja saatnud. Nende takistussõidumeeskonna kolm liiget olid vanuses 55–61 ja ma arvasin, et ega sellest küll mingit head nahka tule. Selgus aga see, mis selguma pidi: aastatepikkused kogemused ja sellest tingitud kõva närvikava on tihtilugu kulda väärt. Sel korral olidki. Sportlased vanuses 50+ ongi suveolümpial esindatud peamiselt ratsaspordis ja ka laskealadel.
Rios ei ole selleks aastaks aga trall kaugeltki veel läbi. Praegu käib paraolümpia. Sealgi on ratsasport esindatud. Loomad on tihtipeale suurepäraseks toeks mitmesuguste vigastuste või puuetega inimestele. Fantastiline on vaadata, kuidas võib nendevaheline koostöö viia uskumatute tulemusteni. Olen kunagi näinud Saksamaal võistlemas üht pimedat tüdrukut koolisõidus. Kui ta treener ei oleks võistlusväljaku äärest andnud keeramiskohtadest häälega märku, ei oleks ma tähelegi pannud, et midagi on teistmoodi. Loomad võivad meile igasugustes elujuhtumites suureks abiks olla, aga selleks me peame neid õigesti kohtlema ja andma neile võimaluse end meile tõestada.
