Erkki Bahovski
Diplomaatia peatoimetaja
Presidendivalimistest on vististi kõik juba midagi arvanud, aeg-ajalt jääb mulje, et Eesti valib universumi direktorit, aga mitte presidenti.
Tulevane president peaks lahendama probleeme, mis algavad haigekassa puudujäägiga ja lõpevad ühikonna ühendamisega. Ometi on presidendil põhiseaduse paragrahvi 78 punkti 1 järgi kohustus esindada Eestit rahvusvahelises suhtluses. Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne ütleb laiasõnaliselt, et vabariigi presidendil on 19 ülesannet või pädevust, millega taheti anda ammendav loetelu tema ülesannetest ja keelata nende laiendav tõlgendamine. Ehk siis president ei ole tõesti universumi direktor, vaid tema ülesanded on täpselt määratletud. See on siis eeskätt välissuhtluses.
Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne lisab, et rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artikli 7 kohaselt loetakse riigipead riigi rahvusvahelise suhtluse organite seas riiki esindavaks ilma erilise volituseta (ex officio). Esindamine rahvusvahelises suhtluses ei tähenda mitte üksnes suhtlust teiste riikidega, vaid laieneb ka suhetele rahvusvaheliste organisatsioonide ja muude rahvusvahelise õiguse subjektidega (nt Püha Tool, Malta Rüütliordu).
Mõneti meenutab see Euroopa Parlamendi valimisi, kus on parlamendi liikmeil samamoodi roll ja kohustus kaasa rääkida Euroopa asjades, unustamata muidugi ka koduseid huve. Ometi on europarlamendi valimisdebattidel läinud jutt peaaegu kohe kodumaa peale. Arusaadavalt, sest meie saadikud tunnevad ju Eestit kõige paremini ja eks igaühel ole ka mingi mure välja öelda. See kõik ei lähe aga kokku tegelikkusega, sest Euroopa Parlamendi liige ei saa hakata teid sillutama või koole avama.
President saab muidugi üht-teist teha riigisiseselt. See oleks tõesti keeruliste välis- ja julgeolekupoliitiliste küsimuste viimine rahva ette. Nii näiteks tegi enne euroreferendumit 2003. aastal Arnold Rüütel, kes asus toetama Eesti ühinemist Euroopa Liiduga. Ei olnud ju arvamusküsitlused näidanud sugugi mitte ühemõttelist poolehoidu ühendusega liitumisele.
Miks ei võiks tulevane president kõnelda rahvaga näiteks rändekriisist, piirilepinguist ja Brexitist ning selgitada selles tegevuses ka Eesti huve? Kes tahab, see tuleb kuulama. President võiks ulatuda ka venekeelsete elanikeni, kes suudavad küll vastu võtta teistsugust informatsiooni, mida paiskab neile päevast päeva Kremli kontrollitud meedia. On ju ETV + deklareerinud, et nende prioriteet pole mitte välisuudised, ja jääbki küsimus, kust peaksid meie venekeelsed inimesed saama adekvaatset infot maailmas toimuva kohta. President ei suudaks kindlasti seda infolünka üksinda täita, kuid hakatuseks sobiks ta väga hästi.
Teine lugu on tõesti sellesama rahvusvahelise suhtlusega. President on Eesti visiitkaart. Et Eesti on nii Euroopa Liidu kui ka NATO liige, kirjutab rahvusvaheline meedia presidendist pärast valimistulemuste selgumist ilmselt rohkem kui mingi muu väikeriigi puhul. Kui presidendiks peaks saama näiteks Mailis Reps, on kindlasti Läti meedia tähelepanu suurem, sest on ju Repsi abikaasa lätlane.
President võtab vastu oma kolleege riigipäid teistest riikidest. Enamasti siis, kui on tegemist riigivisiidiga. Iga välisvisiidi puhul koostab presidendi/peaministri/välisministri jt büroo koostöös külastatava riigi saatkonnaga memo külastatava riigi, sealhulgas selle riigi liidrite kohta.
Mõttemänguna võikski lühidalt arutleda, mida kirjutaksid saatkonnad meie presidendikandidaatide kohta, ehk tekiks rubriik „kui ma oleksin välisriigi diplomaat”. Nad kirjutavad raporteid ka praegusest presidendikarussellist.
Siim Kallase puhul poleks kahtlust, et toodaks esile tema Euroopa Komisjoni taust ning ka varasem olemine Eesti pea-, välis- ja rahandusministriks. Mõni usinam saatkond võib mainida ka temaga seotud rahaskandaale. Marina Kaljuranna puhul leiaks mainimist tema töötamine välisministrina, ilmselt rõhutataks ka tema olemist Eesti suursaadikuna Venemaal pronkssõduri kriisi ajal 2007.
Allar Jõksi, Mailis Repsi ja Mart Helme puhul oleks kohest infot saatkondadel kindlasti vähem, seda rohkem peaksid memode kirjutajad pingutama, et riigijuhid saaksid korralikku teavet. Tahame seda või mitte, aga Helmega seoses mainitaks ära EKRE ja seda seostataks teiste Euroopa äärmusparteidega.
Ometi ei saa memode kirjutajad ka maad ja taevast kokku kirjutada – meid külastaval inimesel jääb memo lugemiseks aega tavaliselt lennukireisi jagu, mitte rohkem. Seega tuleb esile tuua põhiline.
Iseasi muidugi – ja seda kohtab tänapäeva maailmas järjest rohkem –, kui riigijuhid üksteist varasemast isiklikult tunnevad. Säärane tõenäosus on jällegi suurem Siim Kallase ja Marina Kaljuranna puhul, kes on Euroopa Liidu kaudu sobitanud oma kolleegidega palju tutvusi.
Iseenesest oleks kas või protokolliliselt huvitavam – aga loomulikult ka muid aspekte silmas pidades –, kui Eesti presidendiks saaks naine. Mida hakkavad tegema siis koos riigipeade abikaasad (neile ju organiseeritakse aeg-ajalt eraldi programm)? Kui Eesti presidendiks saab Marina Kaljurand ja USA presidendiks Hillary Clinton, siis oleks lihtsam – Bill Clinton võiks sundimatult jutelda Kalle Kaljurannaga. Clintoni visiiti ei pruugi toimuda, aga kindlasti toimub Läti presidendi Raimonds Vējonise visiit. Mailis Repsi presidendiks oleku korral on võimalus, et Iveta Vējone ja Agris Repšs veedavad aega läti keeles vesteldes. Mida aga nad koos külastaksid, oleks muidugi iseküsimus.
Pärast 24. septembrit oleme targemad. Kindel võib ometi olla, et me ei saa uut universumi direktorit, küll aga uue visiitkaardi, kes on Eesti riigipea nii Eesti Euroopa Liidu eesistumise kui ka vabariigi 100. sünnipäeva pidustuste ajal.
