Täna avatakse Rio de Janeiros XXXI kaasaegsed suveolümpiamängud. 1896. aastast peale, mil oli Ateenas esimene OM, on tegelikult seni peetud 27 OMi. Ära jäid eelmisel sajandil puhkenud maailmasõdade tõttu kolmed mängud (1916., 1940. ja 1944. aastal), kuid arvepidamisse lähevad kirja needki.
1940. aastal pidid mängud tulema Helsingis ja selleks oli valminud ka olümpiastaadion. Soome oli 1939. aastast kistud sõtta suure idanaabri NSV Liidu poolt ja ohvriterohke Talvesõja järel võis imeks panna, et riik oli siiski valmis OMi pidama.
1940. aasta suve teisel poolel Soome ikkagi kutsus mõned riigid Helsingi olümpiastaadionile, kus siis võisteldi nn asendusmängudel kergejõustikus.
Huvitavaid tõiku leiab olümpiaajaloost ridamisi ja tavaliselt tuletatakse neid enne järjekordsete mängude avamist ka meelde. Näiteks 1900. aasta Pariisi OMil arvasid korraldajad, et medalid pole nii väärtuslikud, kui on nende asemel parimaile jagatavad kunstiteosed (maalid, skulptuurid jms). Eesti spordimuuseumi direktor Kalle Voolaid selgitas esmaspäevases Postimehes, et üksteisest läbipõimunud värvilised olümpiarõngad ei ole kunagi saanud ROKi ametlikku kinnitust, esindamaks konkreetseid maailmajagusid (Euroopa – sinine, Aafrika – must, Ameerika – punane, Aasia – kollane ja Austraalia – roheline). See pidavat olema lihtsalt tugevasti juurdunud müüt, mida ilmselt polegi võimalik inimeste teadvusest välja juurida. Nimetame seda siis rahvaluuleks ja tegelikult on see ju ilus luule.
Kauaaegse spordisõbrana mäletan väga eredalt 1960. aasta Rooma mänge. Pidevalt on mind saatnud tunne, et ma oleks neid 12aastase poisina nagu näinud. Tegelikult sai TV-ülekandeid näha alles 1964. aasta Tokyo mängudest peale. Praegu on taevakanalite kaudu võimalik vaadata filme kunagistest mängudest. Rooma filmi vaadates olen korduvalt imestanud eestikeelse olümpiaraamatu autorite meisterlikkuse üle, kes andsid väga adekvaatse pildi Igaveses Linnas toimunust.
Esimese eestikeelse olümpiaraamatu koostas teatavasti Aleksander Antson 1936. aasta Berliini mängudest. Latt oli kohe kõrgele asetatud, järgmiste olümpiaraamatute autorid olid samuti tasemel. Tõsi, praegusel televisiooni- ja internetiajastul on olümpiaraamatud muutunud pigem võistlusprotokollide laiendatud kogumikeks. Praeguste autorite kirjutusstiil ei ole enam nii kütkestavalt isikupärane kui nende eelkäijail. Põhjuseks on eelkõige telekaamera jõudmine võistlusareeni ka kõige võimatumaisse kohtadesse. Kohati tekib tunne, et pisike ülekandevidin on pandud lausa iga sportlase kaenlaauku või ninaotsa. Televaatajal on kõik haruldaselt hästi jälgitav. Ja veel suures plaanis.
Ilma sellise teletehnika arenguta ei kujuta tänapäeva OMi enam ette. Teleri ees ahmime endasse aina uusi elamusi, värve ja helisid. Igaüks saab jälgida, mida tahab ja kui palju just tahab. Mõned ajad tagasi ei kujutanud sellist luksust ettegi.
Kogu selle ilu ja mugavusega, kogu selle TV-glamuuriga poeb hinge aga mingi seletamatu külmusnoot. Vanu olümpiaraamatuid lugedes mõjuvad nad hoopis soojemalt kui praegused võistluste kirjeldused ning need raamatud on põnevad.
Hiiumaal Suuremõisas etendub Margus Tabori monotükk „Mamma lood”. TV-usutluses meenutas Tabor oma vanaema, kellele ta püüdis teismelisena selgeks teha, et elu läheb edasi.
„Kus ta siis edasi läheb, Margus! Tagasi läheb,” hüüatanud vanaema kirglikult, pidades silmas ilmselt inimestevaheliste suhete jahenemist tehnika arengu tõttu.
Rio mänge jälgides ootangi just neid soojemaid hingeminevaid hetki. Need rikastavad meie elu kõige enam ja aastate möödudes meenuvad nad kõigepealt.
Mis soojemaid hetki siin oodata. Mind jätab see sport täiesti külmaks ning paljudki jääb arusaamatuks:
Esimesel on materiaalne huvi, arusaadav! Aga miks need teised siis kihutavad?