Madalküpsetatud seakõht kookose-laimi riisi ja coleslaw’ salatiga. Foto: Kaire Reiljan
Möödunud suve lõpul sulges Karja tänaval uksed kohvik Haapsalu Raamat, sel kevadel avasid uued rentnikud samades ruumides kohviku Ingveri nime all. Üks söögikoha omanikke on sama kes Wiigi kohvikul – Martin Tamm.
Enne avamist oli omanik selle suhtes, milliseid roogi pakkuma hakatakse, kidakeelne. Nüüd on kohvik olnud kaks kuud avatud, teisipäeva õhtul otsustasime Riina ja Katriniga minna sealset kööki testima.
Ilm on pilves ja jahedavõitu, nii et terrass istuma ei meelita. Seest saab võtta fliistekke, sellegipoolest otsustame tubase aknaaluse laua kasuks. Alles hetk hiljem tabame, et suur aken on ka pärani lahti, aga see ei häiri.
Küll jääb silma kerge tolmukord laual – mis on vist lahtise akna korral kiire tekkima – ja plekid ühel menüül. Nii et esimene mulje pole just kõige parem.
Menüü tundub esmapilgul pikk, kuid lähemalt uurides selgub, et road on järjest kirjas nii eesti kui ka inglise keeles, nii et tegelikult on valida poole vähema vahel.
Pearoogade hinnad algavad kuuest ja poolest eurost. Katrin valib koorese mereannipasta riisinuudlitega (7.50 eurot). Riina, kes liha ei söö, valib mee-küüslaugu lõhefilee seesamikattega köögiviljavokiga (13 eurot) ja mulle jääb madalküpsetatud seakõht kookose-laimi riisi ja coleslaw’ salatiga (11 eurot).
Et eelroogadest mitte päris mööda minna, otsustame proovida tšilli-küüslaugu tiigerkrevette (8 eurot).
Joogiks võtame kannuga kraanivett (mille eest raha ei küsita) ja klaasi valget veini. Vee puhul küsib teenindaja viisa- kalt, kas sidrunit tohib lisada. Sellega oleme rõõmsasti nõus.
Paigas maitsed
Ootamise ajal laseme silmadel ringi käia. Nüüd, kui riiulid pole enam lugemist täis nagu Raamatu ajal, jätab ruum pisut kõleda mulje. Päris tühjad riiulid siiski pole, sinna on asetatud mõned raamatud, mida ootamise ajaks lugeda võib võtta.
Kohvikus on teisigi külastajaid, kuid ooteaeg jääb mõistlikuks – veerand tunni pärast on esimesed road laual.
Tiigerkrevetid maitsevad imehästi. Vürtsikad, kuid mitte liialt. Kellel vürtsikusest puudu jääb, võib ka krevettide vahel leiduvad tšillitükikesed põske pista. Riina arvab, et menüüs võiks siiski mainida, et krevettidele on puistatud koriandrit, sest paljud ei salli koriandri lõhnagi.
Loeme kokku, mitu krevetti 8 euro eest lauale kanti – neid on taldrikus kaheksa, nii et kiire arvutus annab kreveti hinnaks euro.
Katrin võtab ampsu mereannipastast ja üle huulte kõlab spontaanselt: „Nämm.” Pasta on mõnusalt koorene, sekka on pandud lõhetükke, tiigerkrevette ja sinikarpe.
Lõhe ja seakõhu saabumisel üllatume: road serveeritakse tumedatel kivialustel. Portsud tunduvad päris paraja suurusega.
Esimene pilk seakõhule toob kaasa kommentaari: „Kuidagi pekine tundub.” Ja maitsmisel saab mulje kinnitust. Suurem osa lihast on pekk. Kes pekki ei pelga, sel pole põhjust liha üle nuriseda. Maitsestatud on hästi, ükski maitse ei domineeri.
Hiljem selgitab lahke teenindaja, et seakõhust lõigatavad viilud ongi pekised – pole nii, et meile sattus niisugune tükk. Nii et pekiga tuleb lihasõbral arvestada.
Seakõhu juurde pakutav riis on mõnusa konsistentsiga, terasid ei pea mööda alust taga ajama. Laimi ja kookose maitset on riisis tunda, aga kumbki ei domineeri. Liha kõrvale pakutud marineeritud ingver pole liiga terav ja sobib riisiga suurepäraselt. Eraldi kausikeses on taldrikul coleslaw ehk ameerikalik kapsa-porgandisalat, mille valmistamisel on ilmselt kasutatud isetehtud majoneesi.
Lõhe on samuti maitsev. Veidi arusaamatust tekitab, et menüü järgi peaks lõhe juures olema köögiviljavokk, aga taldrikult vaatab vastu pigem pasta köögiviljadega. Teenindaja selgitab, et pasta asemel on kasutatud riisinuudleid, ning nõustub, et peagi valmivates uutes menüüdes võiks voki koostist täpsustada. Lisandiks pakutakse värsket salatit (mis on maitsev), ingve- rit ja kollakat määret, mille liigitame hästi valmistatud majoneesiks. Praed pole hiiglaslikud, vaid parajad ja kõhu saame nii täis, et magustoitu süüa ei jaksagi. Võtame siis kohvi, mis maitseb nagu üks üsna tavaline kohv, ja Katrin otsustab maitsta makrooni. Ta teab lisada, et mujal Haapsalus makroone ei saagi.
Makrooni mitu nägu
Valida on vaarika- ja šokolaadimakrooni vahel, Katrin võtab vaarika oma. „Oi, jumal,” hüüatab ta pärast esimest ampsu. „Makroon peaks ju olema krõbe, see aga ei ole,” lisab ta.
Ülejäänudki tõdevad, et tegemist on huvitava ollusega. Makroon on pehme ja mitte nii magus, nagu arvame, et üks makroon peaks olema. Hapukust lisab kahe kihi vahel olev vaarikamoos. Riina seevastu on seda meelt, et kuna ta kuivi ja magusaid makroone ei salli, on Ingveri oma seniproovitutest parem.
Igaks juhuks võtame appi Google’i ja leiame, et makroon peaks olema väike, sõmera koorikuga, seest pehme, ümmargune 3–5 cm läbimõõduga küpsis. Nii et selle definitsiooni järgi maitstu nagu sobiks. Ühesõnaga, üks väike makroon pakub tükiks ajaks kõneainet.
Teenindaja tähelepanu oodates arutleb Riina, et huvitav, mille sees arve tuuakse. Tema meelest on see ka oluline. Ning arve ootamine tasub ära, sest lauda jõuab see raamatusse peidetult. Meie arve on näiteks Anna Haava luulekogu „Nõmmelill” vahel.
Laseme siis fantaasial lennata ja kujutame ette, kuidas raamatu paksus võiks näidata arve suurust – mida suurem arve, seda paksema raamatu vahel see lauda tuuakse.
Jutustame veel mõnda aega, kuni Riina märkab, et kuigi Ingver tundus alguses kõle, oleme sinna siiski üsna pikalt istuma jäänud. Lahkudes tõdeme, et Ingveri road on maitsvad ja sööma võiks sinna teinekordki minna, kui ainult rahakott vastu peaks.
Mida on – madalküpsetatud?