Kui Rail Baltic ääristatakse taraga, on loomadel ainus võimalus Lääne-Eestist pääsemiseks ületada ökodukt. Foto: 3D pilt Hendrikson & Ko
Rail Balticu raudtee valmimine tõmbab Tallinnast Pärnusse joone, millest lääne poole on metsloomadel nii keeruline pääseda, et see võib viia mõne loomaliigi väljasuremiseni Lääne-Eestis.
Raudtee on loomale igal juhul takistus, kuid kiirraudtee peaks ohutuse tõttu olema ümbritsetud taraga, millest ei olegi võimalik läbi pääseda. „Turvalisuse kaalutlusel peavad seda laadi raudteedel olema tarad,” ütles Rail Balticu projekti keskkonnamõju hindamise juhtekspert Heikki Kalle. „Rail Balticu projektkiirus on kuni 240 km/h ja üle 200 km/h raudteedel Lääne-Euroopas on tarad. Praeguse seisuga tara tuleb, ökoduktidega.”
Ökoduktid on loomadele ehitatud rohesillad üle raudtee. Nende probleem on see, et ei ole kindel, kas loomad neid omaks võtavad. „Praegu kavandatava raudtee puhul tuleks ökodukte iga kümne kilomeetri järel. Aga selge on see, et tarastatud uus objekt on ikkagi tõke loomastikule,” sõnas Kalle.
Looduse tasakaal satub ohtu
Keskkonnaministeeriumi nõuniku Hanno Zingeli sõnul oleks loodusele kõige hullem ökoduktideta tara, kõige parem aga asulatest väljaspool üldse tarastamata raudtee. Tara ja ökoduktidega Rail Baltic jääb nende vahepeale.
„Läbipääsudeta lai trass mõjuks kõigile mittelendavatele loomaliikidele populatsioone eraldava püsibarjäärina ja põhjustaks pikemas perspektiivis äralõigatud asurkondade geneetilise vaesumise ning seeläbi nende väljasuremise,” ütles Zingel. „Teisisõnu sureksid mitmed liigid lääne pool raudteetrasse välja ja see mõjutaks kindlasti negatiivselt sealsete ökosüsteemide toimimist, sest neid isereguleeruvana hoidvad toitumisahelad oleksid seeläbi rikutud.”
Tartu ülikooli teadlaste tehtud uuring näitab, kuidas näiteks Eesti huntide asurkond moodustab terviku, partnereid otsitakse Peipsi servast läänerannikuni pluss veel Venemaal. Kui ehitatakse välja Vene piir, millest loomad enam nii lihtsalt läbi ei saa ja tuleb takistus Rail Balticu näol, muudab see huntidel värske vere juurdesaamise väga keeruliseks.
„Mida väiksem on loomapopulatsiooni eluks sobiv ala, seda haavatavam on populatsioon. Me näeme seda näiteks saartel, mis on mandrist merega isoleeritud ning seal olevatel asurkondadel on märksa madalam puhverdusvõime,” ütles Hanno Zingel.
„Asurkond võib mingite negatiivsete tingimuste korral migratsioonivõimaluste puudumisel olulisel määral kahaneda, isegi hääbuda ja mitte taastuda. Sama toimub ka vastupidi – kõrge arvukuse korral puudub loomadel väljarände võimalus ning tekib üleasustus. Oleme seda kõike viimase viieteistkümne aasta jooksul näinud hundi ja ilvese puhul Saare- ja Hiiumaal ja ilvese puhul Vormsil. Kui Lääne-Eesti jätta muust territooriumist isolatsiooni, on samasuguste ilmingute tekkimise võimalus väga suur,” lisas ta.
Ka hunte on vaja
Kas see poleks Läänemaale hoopis õnnistus, kui siin lambaid murdvad hundid ära kaoksid? „Aga kui noored, oma vanemate territooriumilt lahkuda soovivad hundid enam siit ära ei saa? Siis murdmine ju hoopis suureneb,” vastas Zingel.
„Hundid ei saa ju ainult lammastest söönuks. Võrrandis, kus võrdusmärgist vasakul pool on vähem hunte, on vastuseks paremal pool rohkem metssigu, kitsi ja rebaseid-kährikuidki. Rohkem sigu aga tähendab kas või rohkemaid tuhnituid kartulimaid,” tõi ta näiteks.
Suurkiskjad hunt ja ilves ohjavad keskmise suurusega kiskjate nagu rebase, kähriku, šaakali ja mägra populatsioone, täites looduses tasakaalustavat rolli. „Suurkiskjate puudumisel või vähesuse korral kasvab väiksemate kiskjate arvukus ning omakorda nende kisklussurve näiteks jänestele ja maaspesitsevatele lindudele. Ehk siis seal, kus elab hunt, läheb paremini metsisel ja seal kus elab ilves, läheb paremini jänesel,” lisas Zingel.
Lahenduste otsimine jätkub
Raudteetrassi mõju hindajad ja kooskõlastajad on üritanud vältida Natura aladest ja kaitsealadest läbi minekut. Eluslooduse kahjude hindamiseks ja parimate leevendusmeetmete kasutamiseks on läbi viidud trassi piirkonna elustiku uuringud. Nii on selgunud loomadele olulised liikumiskoridorid ning nende asukohti arvestades on planeeringusse pandud ökoduktid.
„Looduskaitse seisukohast parim oleks variant, kui tõkestatud oleks vaid see osa raudteest, mis kulgeb alevite, külade või linnade sees, aga kogu ülejäänud ala, mis jääb asulatest väljapoole – loodusmaastikud, metsad, põllud jne -, oleks tarastamata,” tõdes Zingel.
Päris välistatud mõni uudne variant Heikki Kalle sõnul ei ole. „Tara osas tehakse eraldi uuring, mis on majandusministeeriumil plaanis käivitada veel sel aastal,” ütles ta.
Uuringu eesmärk on välja selgitada, kas on olemas kusagil maailmas tehnilisi lahendusi, mis võimaldaks ohutust tagada, olgu need siis seadmed, mis registreerivad loomi ja annavad signaali, et rong teaks võta kiirust maha võtta, või midagi muud. „Uuringu lähteülesannet praegu alles pannakse kokku, see on selle suve ülesanne. Valmimiseks kulub miinimum aasta,” lisas Kalle.
Mis juhtub, kui liik kaob?
Ka ühe näiliselt vähetähtsa liigi kadumine võib põhjustada suurt ja otsest kahju inimesele. Hanno Zingel toob rohe-kärnkonna ja sibulasaagi näite Piirissaarelt.
Piirissaarel on 2000. aastatest alates oluliselt suurenenud kaerasori (Gryllotalpa gryllotalpa) arvukus. Kaerasori toitub taimede maa-alustest osadest – mugulad, sibulad, juured. Varem olid sorid küll saarel olemas, kuid suuri kahjusid ei täheldatud.
Märgati, et kaerasoride arvukuse kasv langeb kokku rohe-kärnkonna asurkonna hävimisega saarel.
Rohe-kärnkonn oli 1990ndateni Piirissaarel arvukas kahepaikne, kes toitus kaerasoridest. Tema kadumise põhjuseks oli liigile vajalike avatud elupaikade – karjamaade ja põllumaade – kasutusest kõrvalejäämine, mistõttu on suurem osa saarest praeguseks võsastunud. Avatud alad on säilinud vaid külades ja nende vahetus ümbruses.
Seega on ühe liigi kadumine kaasa toonud teise – tema saakliigi – arvukuse olulise tõusu, mis ei jää kahjuks ka kohalikele elanikele märkamata, kuna Piirissaare inimesed kannatavad otsest kahju soride hävitatud ja rikutud köögiviljasaagi näol.