Ornitoloog ja kotkaklubi entusiasm Urmas Sellis kalakotka pesas. Foto: erakogu
Neljapäev, 26. mai. Silma looduskaitseala Läänemaal. Ligi 20 meetri kõrgusel männipuuladvas elavad kolm merikotkapoega Nordi, Rahu ja Taibu oma igapäevast turvalist elu ema Anna ja isa Uku hoole all.
Järsku on vanemad läinud ja lapsed üksi. Pesa kohale kerkib habetunud mehenägu, käed haaravad kotkapojast, kes tõstab hirmsat hädakisa. Aga vanemad ei tule appi. Võõras sasib ükshaaval läbi kõik kolm kotkahakatist. Veider külaline kaob, kotkapojad rahunevad, aga vanemad ei naase.
Läänemaa kotkapojad ei tea, et seda episoodi jälgisid arvutiekraanidelt otseülekandes tuhanded inimesed üle maailma, kellest osa on samamoodi mures kotkavanemate kadumise pärast. Reedel helistab murelik kotkakaamera jälgija ka Lääne Elu toimetusse ja kurdab, et rõngastaja on Anna ja Uku pesalt minema peletanud ning jätnud kotkapojad nälga surema. Kotkakaamera peremees ornitoloog Urmas Sellis – tema see kotkapere habetunud külaline oligi – rahustab: küll vanemad päeva või kahe pärast tagasi tulevad. Tulevadki.
Poiss, kes tahtis lindudega kaasa lennata
Umbes 45 aastat tagasi oli väikesel Urmasel lugemine selge. Siis trehvas talle kätte Rootsi algkooli geograafiaõpik, mis anti välja 1906. aastal ja mida tuntakse Eestis ilukirjandusena. Selma Lagerlöfi „Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi”.
„Umbes sada aastat tagasi õppisid Rootsi algkooliõpilased selle järgi Rootsi geograafiat. Mulle tundus ka see hirmus huvitav raamat. Sealt tekkis huvi, et ehk saaks ka kuidagi lindudega kaasa lennata,” räägib kotkaklubi aktivist.
Umbes 20 aastat tagasi lõi Urmas Sellis kaasa loodusfilmide korüfee Rein Marani projektides. Teiste seas oli „Toonekurg, Toonela lind”. Seal tuli Sellisel planeerida filmimist ja linnupesa juurde varjendite ehitamist. „Mina vastutasin ka, et varjendid ei oleks toonekurgedele liiga suured ega peletavad,” räägib ta. „Varjendis pidi keegi alati olema, et salvestist saada. Sain seal aru, et nad ju siiski taipavad, et keegi on nende lähedal varjendis peidus, ega käitu päris niimoodi, nagu nad normaalselt käituksid. Kuidagi peaks neid jälgima teisiti.”
Umbes kümme aastat tagasi õnnestus Urmas Sellisel viia täide unistus lindude elu jälgivaist ilma inimeseta kaameraist. Need on pesade juurde paigaldatud veebikaamerad, tänu millele saavad nüüd vaadata lindude elu kümned tuhanded inimesed üle maailma, kel on arvuti ja internet.
Raadiosaatjaga linnud
Pesakaamera on hea, aga sellest ei piisa, et kaitset vajava linnu kohta küllalt teadmisi saada. „Meie lindude aastaringil on neli osa. Nad pesitsevad siin, rändavad ära, talvitavad kusagil mujal ja pärast rändavad siia tagasi pesitsema. Võime küll siin pesapaiku kaitsta, kas või kõik eestlased ära komandeerida ja jätta kogu Eesti lindudele, aga sellest ei piisa, sest Eesti on lihtsalt liiga väike,” selgitab Urmas Sellis.
Appi tuleb telemeetria kitsamas mõistes. „Klassikalises mõttes tähendab see, et linnule või loomale pannakse midagi külge, et saaks teda jälgida.” Esimesed jälgimisseadmed kinnitas kotkaklubi rahvas lindudele selga 2005. „Must-toonekurgedele Jaagule ja Toonile. Jaak osutus hiljem emaseks,” meenutab Sellis. „See oli europrojekt, kus tegime belglastega koostööd, aga sealt see algas.”
Samal aastal panid eestlased ise jälgimisseadme Läänemaa suur-konnakotkale. Lindude rändeteekonna jälgimisest sai eestlaste rahvussport. Praegu on eestlaste jälgimisseadmeid lindudel rohkem, kui jõuab Sellis peast kokku arvutada. Rändekaardilt (http://birdmap.5dvision.ee/) saab igaüks need ise kokku lugeda. Urmas Sellis näitab rändekaarti internetis, kus jooksevad mitut värvi jutid, mis märgivad lindude teekondi. „See on kõik täiesti avalik. Tegelikult need ongi kõik meedia jaoks tehtud. See tüütas lihtsalt ära, kui ajakirjanikud kogu aeg küsisid, kus linnud on, mis nad teevad. Kas nad on jõudnud siia või sinna. Otsustasime, et otsigu ise. Teeme teile kaardi valmis.”
Nüüd võtab Urmas Sellis igal hommikul pool tundi, et uuendada kaardil andmeid. Tuhanded fännid Taiwanist Tagasi linnukaamerate juurde. Selgub, et linnupesadest edastatav tõsielutelevisioon ei ole mitte ainult eestlasi sõltuvusse seadnud, vaid huvi meie kaamerate vastu on terves maailmas. Sellis näitab kalakotkakaamera vaadatavusandmeid.
„Alustasime suvel 2012. Kui pojad olid pesas, oli ligi sada tuhat vaatajat päevas. Isegi kui pojad on pesast välja lennanud, ikka vaadatakse veel, ehk tuleb mõni teine lind. Isegi kui ühe kaamera maha võtsime, käis mõni linki vaatamas,” räägib ta.
Poolteise aasta peale sai see kaamera umbes viis miljonit külastust. Esikohal on Soome rohkem kui miljoni külastusega. Saksamaalt ja Venemaalt käidi meie kalakotkaste pesaelu vaatamas umbes 800 000 korda. Neljas on Hispaania. Eesti ise on 224 000 vaatamisega kuuendal kohal, meist ees on kauge saareriik Taiwan. „Taiwan on ka väga suure aktiivsusega foorumites,” ütleb ta.
Foorumid annavad kaamerapildile tublisti juurde. Kes pole linnukaameraid varem jälginud, aga tahab nüüd proovida, saab sealt teadmisi linnuliigi kohta ja ka uudiseid, mis on pesas toimunud. Möödunud aastal pandi kaamera aasta linnu hiireviu pesa juurde. „Kui tahate teada, mis toimub hiireviude Katrini ja Kalju pesas, siis võite minna foorumisse ja vaadata tagantjärele ära kogu pesitsusaja. Foorumis on 182 lehekülge postitusi,” toob Sellis näite. „See kõik ei ole mitte meie, vaid foorumi inimeste tehtud, kes tunnevad lindude vastu huvi, järjest arenevad, koguvad infot ja postitavad, vastavad teiste küsimustele.”
„Mina olen näiteks täiesti loobunud küsimustele vastamisest, sest foorumi rahvas leiab ise palju paremad vastused. Seal on ju sadu inimesi. Postitatakse poegade mõõtusid, millal nad koorusid, huvitavaid videoid sellest, mis pesas toimus, pesa tausta.”
Mehed kotkapesades
Muidugi saab veebitelevisioonist jälgida ka seda, kuidas linnupoegi rõngastatakse. Sellise sõnul on kaamera ees kotkapoegade rõngastamine ebamugav kogemus. „Vaatajaid on ju tuhandeid ja puu otsas kuidagi rippudes on niigi ebakindel olek. Siis mõtle, et ei teeks nende tuhandete vaatajate ees midagi valesti,” räägib ta. „Kõik kotkarõngastajad ei ole ka nõus kaamerapesas tegutsema, aga minu arust on vaatajate harimiseks vaja näidata ära kõik, mis ühe pesitsuse ajal toimub, sealhulgas pesitsusedukuse seire ja poegade rõngastamine.”
Urmas Sellis kirjeldab juhtumit elust: „Ronid puu otsast maha ja keegi foorumi jälgijaist helistab: kuulge, te jätsite mingi ümmarguse asja pesasse maha. Kas see oligi mõeldud niimoodi? – Ei, midagi ei tohiks olla maha jäänud. Võib-olla on see mingi valgusefekt. Lähen järgmise pesa juurde. Aga kus märkmik on? Märkmik on jäänud eelmisse pesasse.”
„See oli paljudele jälgijatele suur üllatus, et samal päeval kotkavanemad kindlasti tagasi ei tule ja võib-olla ei tule ka järgmisel päeval. Kui lõpuks tulevad, siis ebalevalt, istuvad korra pesa servale ja lähevad jälle ära. Eriti merikotkad kardavad igasugust sekkumist, mis me nende pesade juures teeme. Nad kardavad ka kaamerat, kui seda mitte maskeerida. Õnneks on kaamerate mõõdud viimasel ajal aina vähenenud ja sellega peitmine lihtsam,” räägib ta.
Sellise sõnul käiakse pesadel ainult kord aastas poegadele rõngaid panemas. Kuigi see linde häirib, kaalub saadav info selle üles. Teadusele annab see uusi andmeid, mida ei olnud varem lihtsalt võimalik hankida. „Pärast pesitsemist käime pesades jääke korjamas. Selle põhjal määratakse tavaliselt, mida on linnud söönud. Kui pesa juures on ka kaamera, saab saagi põhjal tehtud oletusi võrrelda sellega, mis tegelikult kaamera ees pesas ära söödi. Nii saab teada, kui palju jääkide põhjal tehtud oletused tegelikkusest erinevad. Poegadele toodud vihmaussidest ei olnud pärast muidugi enam mingeid jälgi, aga ka rästikust, mille pojad ära sõid, et olnud ühtegi märki,” toob ta näite.
Kurg on ju peaaegu kotkas
Liigid, kellega kotkaklubi eelkõige tegeleb, on merikotkas, kaljukotkas, suur-konnakotkas, väike-konnakotkas, kalakotkas ja must-toonekurg. Heaks võib Eestis hinnata merikotkaste ja kaljukotkaste seisu. Esimesi on siin umbes 300 ja teisi 65 paari. Uute oludega on kohanenud väike-konnakotkas, keda on 600 paari. Suur-konnakotkaid on ainult viis paari.Kalakotkaid ja must-toonekurgi on 70 paari.
„Tegelikult on mu lemmiklind must-toonekurg, kes kuulub ka kotkaste hulka seepärast, et kotkaklubi tegeleb nendega. Mis seal tegelikult vahet on? Konnakotkas sööb konni, must-toonekurg sööb konni. Kalakotkad söövad kalu, toonekured söövad kah kalu. Ainus vahe on, et kure nokk on sirge ja küüned natuke vähem välja arenenud,” muheleb ornitoloog.