Vabatahtlikud merepäästjad treeningul. Foto: Urmas Lauri
Kuigi merepäästjad rõhutavad, et Haapsalu lahel kahe piirivalvuri elu nõudnud õnnetuse asjaolud peab selgitama politsei- ja piirivalveameti (PPA) menetlus, märkisid nad ohutu paadisõidu tagamaid selgitades, et paadisõitjal peab alati üks käsi jääma iseenda jaoks ehk ka kriitilises situatsioonis ei tohi kaotada füüsilist sidet alusega.
Merepääste instruktorid ja vabatahtlikud merepäästjad Marge Kohtla ja Robert Aasa tõdesid, et õnnetusi võib juhtuda iga ilmaga, ka rahuliku vee ja selge ilmaga. “Näiteks võib selle põhjustada ootamatu ese vees, millest tulenevalt tehakse järsk manööver, samuti teise laeva ahtrilaine, tõusulaine, juhi hooletus, tähelepanematus, oma veesõiduki mittetundmine, oma võimete ülehindamine ja muu taoline. Samas peaks paadisõidu puhul meeles pidama, et üks käsi on alati enda jaoks ehk siis ühe käega tuleb paadist kinni hoida,” rääkis Kohtla BNS-ile.
Kui inimene peaks kukkuma üle parda, on oluline anda koheselt häälekalt juhtunust teada, näiteks teistele meeskonnaliikmetele, ning fikseerida suund, kus kannatanu on. Viivitamatult tuleb üle parda heita esemeid, mis aitavad kannatanul pinnal püsida, ent ka kannatanu asukohta tuvastada. Sündmuskoht tuleb fikseerida GPS-iga, elektronkaardil, radaril ning seejärel teha veesõidukiga manööver ümber õnnetuskoha. “Oluline on juhtunust koheselt teavitada merevalvekeskust telefonil 6191224 või VHF-kanalil 16. Öisel ajal tuleb sisse lülitada prožektorid. Kindlasti tuleb valmis panna vahendid alajahtumise vastu ja esmaabivahendid,” rääkis Kohtla.
Robert Aasa lisas, et tulemusliku manöövri sooritamiseks on aega vaid kuus kuni kaheksa minutit. “Esimene manööver peab õnnestuma, sest sellises olukorras ei tohi aega kaotada. Kindlasti ei tohiks ilma eriettevalmistuseta inimene ise vette minna, ka õppinud päästjate jaoks on vette sisenemine viimane võimalus, mida rakendatakse siis, kui kõik muud efektiivsed meetodid on ammendunud. Kõige kindlam on veest päästet teostada läbi päästevahendi, mis jääb kannatanu ja päästja vahele. Päästevahend on päästja käe pikenduseks ja samas turvab päästjat,” selgitas Aasa.
“Lainetusega võetakse enne kannatanule lähenemist pealetulev laine maha, sõites kannatanust umbes 20 meetri kauguselt ring või kõrgematel pööretel lainetest läbi. Seejärel lähenetakse kannatanule. Veesõidukiga ei sõideta kunagi otse kannatanule peale, vaid sellise nurga all, mis võimaldab päästetoiminguid läbi viia, samas lainetuses kannatanut ja veesõidukit ohustamata. Reeglina hoitakse vööri vastu lainet, et vältida kannatanu sattumist vintidesse,” lisas Aasa.
Kui kannatanu saadakse veesõiduki poordi äärde, tuleb ta merepäästjate sõmnul paati tõsta. Kannatanu, kes suudab ennast aidata, vinnatakse üles nägu ees, sest ta suudab päästjaid omalt poolt aidata ise kaasa ronides. Teadvusetu kannatanu tõstetakse üles selg veesõiduki poole, sest vees ujuvas olekus võivad kannatanu jalad takerduda veesõiduki alla. Kui kannatanu selg on juba poordi serval, keeratakse ta kiiresti kõhuli, et mitte lõhkuda selga, ja vinnatakse edasi. Teadvusetu kannatanu veesõidukile tõstmiseks võib kasutada ka päramootori trimmi. Kui veesõidukil on ujumisplatvorm, võib kannatanu horisontaalselt selle peale rullida ja sealt edasi tekile tõsta. Üles vinnamiseks võib abivahenditena kasutada ka otsa küljes olevat päästerõngast, päästelingu, otsa, tuletõrjevoolikut, koormarihma, tekki, päästevõrku või muud sellist. Päästerõngast saab kasutada ka redelina ronimiseks.
“Kui paadis ollakse üksi ning tõstmine ei õnnestu, võib kannatanu kasvõi poordi külge kinnitada, sealjuures on oluline, et tema hingamisteed on vabad, ning abi oodata,” rääkis Aasa.
Kui PPA kinnitas, et õnnetusse sattunud piirivalvuritel olid poolautomaatsed päästevestid, siis merepäästjate sõnul hoiab selline päästevest täiskasvanud meest pinnal. “Päästevahendite puhul on nõutav, et need on sertifitseeritud ning hooldatud vastavalt valmistajatehase kasutusjuhendile. Päästevesti tuleb kasutada nii nagu ette nähtud ehk siis rihmad peavad olema kinni ja korralikult pingutatud, et vest ei liiguks, vastasel korral võib vest saada saatuslikuks – tuleb seljast või hakkab pooma. Huvilaevnikud peaksid kasutama automaatseid päästeveste, mis aktiveeruvad kas soolatabletiga või hüdrostaadiga, või korkveste,” rääkis Marge Kohtla.
Merepäästjate kinnitusel võivad inimesed 20-kraadises vees alajahtumise tõttu hakata surema juba kahe tunniga. “Ise vette sattununa tuleb hüüda abi. Proovida saada veest välja, näiteks ümber läinud paadile, sest vesi jahutab inimest kiiremini kui õhk. Ujumist tuleks võimalusel vältida, sest ujudes kujuneb hüpotermia kiiremini. Sisse tuleks võtta niinimetatud looteasend, mis vähendab soojakadu – suured veresooned on peidetud; kube ja kaenlaalused eraldatakse liikuvast veest – surutakse kokku ning oodatakse selili asendis päästjate tulekut – eelduseks on siin päästevesti kasutamine. Selline käitumine võib vähendada soojakadu kuni 60 protsenti, mitmekesi olles tuleb koos püsida. Tähtis on võidelda paanikaga,” rääkisid Kohtla ja Aasa.
Teisipäeva õhtul uppusid Haapsalu lahel kaks Lääne prefektuuri ametnikku, kes sattusid seni teadmata põhjustel paadist merre.