Eestlane Austraalias: Armastus on see…

Lemmi Kann

lemmi.kann@le.ee

morrison_eestlane_austraalias_ingrid_f_erakoguIngrid Morrison. Foto: erakogu

Täna pärastlõunal tuli üks ema oma lastele kooliõuele kümneminutilise hilinemisega järele. Dressides, juuksed sassis, nagu oleks äsja voodist tõusnud, pilk kuidagi äraolev. Mis seal ikka, eks meil kõigil tule selliseid päevi ette. Aga see naine, Kim, töötab Tähtsal Kohal ja ta on tavaliselt väga väljapeetud. Olime muidugi veidi ehmunud, mis siis nüüd juhtus.

Kuna oli soe ja päikesepaisteline ilm, tulin nii mina kui ka Kim lastele järele jala – 15 minutit mõnusat jalutuskäiku. Tagasi jalutasime pool teed koos, alguses vaikides, siis lõpuks küsisin, kas tal on kõik hästi. Ta jäi seisma, silmitses mind vaikides ja ütles siis: „Ingrid, tead, ma arvan, et olen armunud. Ma pole varem midagi sellist tundnud ja sellest tingitud segadused… Ma ajasin eile oma laste lõunad segi ja esmaspäeval unustasin lapsed üldse kooli, rääkimata sellest, et töö ei laabu kohe üldse. Ma olen 40aastane, mitte 21! Ma ei tea, mis toimub ja mida peale hakata. Mul on hirm. Ma arvan, et pean enda kaitseks selle tunde kuidagi ära blokeerima ja püüdma oma eluga normaalselt edasi minna, keskenduda lastele ja nende heaolule, mitte lubama endale sellist armumist.”

Siis läksid meie teed eri suunda. Tema jutt läks mulle aga hinge. Miks ometi ei julge Kim armunud olla? Armumine ja armastus peaks ju tuule tiibadesse andma ja… Ega vist. Mis meist ometi saanud on? Kas oleme hakanud kõike nii külmalt ja kalkuleerivalt võtma, et ei julge isegi armunud olla? Mida me siis kardame? Murtud südant? Valesid otsuseid?

Helistasin paarile sõbrale.

Emlyn on lahutatud, ja siis veel kord lahku läinud, kusjuures see juhtus kihluspeol oma uue partneriga. Ta ütles. „Ma ei saa sellega enam hakkama! Mu süda on kaks korda murtud, aga peale hinge on ka rahakott ribadeks – ma olen kaheksa aastat oma eksnaisega kohtus käinud ja nüüd alustan sama rada oma kihlatuga. Ma arvan tõsiselt, et enamasti on naised väljapressijad, kes kasutavad kõiki võimalusi sind hävitada, kui suhe läbi saab. Läbi sai me suhe aga sellepärast, et minu töö iseloom talle ei meeldinud. Kui tuttavaks saime, sobis küll!”

Emlyn on nimelt treeningusaali omanik ja üks tuntumaid personaaltreenereid Melbourne’is. Mõlemad naised panid ta aga ühel hetkel valiku ette, kas nemad või töö. „Kurat! Ma olen kogu aeg seda tööd teinud ja see töö on taganud elustandardi. Mida nad siis tahavad? Et käiksin kaheksast viieni kontoris tööl? Ma pole seda kunagi teinud, aga siis saab sellest ka ühel hetkel probleem?”

Teine sõber ütles, et tal ei jäänud muud üle, kui lahku minna, sest uus peika hakkas numbrit tegema tema pikamaajooksu harrastusest, hobist, mis teda Cathy juures alguses just võlus. Miks siis ühel hetkel tahetakse talt jooksutossud ära võtta?

Tulemus: need kaks inimest ongi nüüd endale valmis kalkuleerinud otsuse, et ei mingit armumist, sest see teeb ainult valu. Parem elame ja naudime ehk siis veedame mõnusalt koos aega ja seksime, aga siis läheme hommikul sõpradena laiali, sest muidu tulevad murtud südamed ja muud jamad.

Üks mu sõpru, kes käib väljas ühe väga rikka ja vallalise mehega, ütleb, et nad ei saa kumbki endale tõsist armumist lubada, sest jada, mis siis järgneks, oleks hirmutav: alustuseks tunded, mis võivad päädida kooseluga, see aga toob kaasa suured kulud – advokaadikulud vara kindlustamiseks. Siis kindlasti tülid perega, sest ohus on nende pärandvara. Ja nii edasi. Kui keeruliseks on elu aetud!

Olen ise parasjagu palavikuga voodis pikali ja vaatasin just vana head filmi „Siin me oleme”. See laul filmist – „Kui on meri hülgehall” – see on just see laul, mis on täis ehedat armastust, tundeid ja lihtsalt olemist. Kuhu see kõik küll jäänud on…

Mul on olnud õnn olla väga õnnelik ning kogeda seda suurt ja õiget tunnet. Tegelikult lausa paaril korral. Ma ei kujuta ette, et oleksin end sellest kõigest mingitel kaalutlustel ilma jätnud. Nüüd on, mida meenutada ja millega edasi elada. Sõita tunde ja sadu kilomeetreid, et veeta koos üks tund. Et ei maga ja ei söö.

Meil on üks elu. Ainult üks. Aega tagasi keerata ei saa, eilset ei saa kunagi tagasi ja me ei tea, millal homme enam ei tule. Elage! Nautige ja armastage, isegi kui see on vaid kirg, millest keegi aru ei saa. Ei ole vaja alati asjadele selgitusi otsida, miks nad parasjagu just nii on, vahest tuleb lubada endale ka vooluga kaasa minemist.
Tehke lollusi ja olge õnnelikud!

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments
no
7 aastat tagasi

pole vaja tavalist kirge armasuseks nimetada.Seda nn devalveerunud armastust on terve Eesti täis- üksikvanemad, isata lapsed, õed-vennad,kel kõigil eri isad jne jne.See on kõike muud kui ARMASTUS.