Loomaarsti märkmed: uskmatute patsientide nõiaring

Kaie Ilves

kaie@le.ee

Ann Mari Anupõld (2)

Ann Mari Anupõld. Arhiiv

Kui minult küsitakse, mis osa mu tööst on mulle kõige tähtsam, siis vastan, et ennetus. Tegelikult see nii ongi. Haigete loomade ravimine on tihtilugu nagu tulekahju kustutamine. See võib olla väga keeruline, väsitav, sageli seotud kadudega ja teinekord täitsa võimatu. Kõva ennetustööd tehes on võimalik vähemalt osa tulekahjusid ära hoida ja teisi leevendada. Ennetustööd saan ma teha  koolituste ja artiklite kaudu ning omanikega vesteldes. See ei ole aga pooltki nii lihtne, nagu võiks olla.

Kuigi „kastreerige kõik õues vabalt liikuvad kassid” ja „ärge andke oma koerale keedetud konte” tunduvad küllaltki lihtsad juhised, mida jälgida, on asi praktikas sellest küllalt kaugel. Eks minda igal aastal ka purjuspäi vette või jäeta korstnad pühkimata, ükskõik kui palju päästeamet selle nimel ka vaeva ei näeks, et need asjad korda teha. Nii paiskub kevadsuvel kassipoegi endiselt ka loomaarstide ühistele pingutustele vaatamata nagu kärbseid iga nurga pealt välja. Grillihooaja algus tähendab nii mõnelegi koerale kõvemaid seedehäireid. Kui mõttes ikka koer ja kont kuidagi kokku käivad, siis pole midagi teha. Loomaarsti asi on need kaks siis hiljem jälle teineteisest lahutada. Kui veab, siis klistiiri abil. Kui ei vea, siis on lõikust vaja. Kui tuttavad murelikult küsivad, kas mul tööd ikka jagub, siis suudan vaid ähmaselt naeratada.

Mõned patsiendid näevad mulle töö juurde tootmise nimel korralikult vaeva. Siis kui inimloom unustab oma teadmised või unustab ennast kontrollimast ja koduloom leiab ennast jälle seevõrra täbaramast seisust.

Üldiselt on mu kliendid üdini toredad, õpihimulised, kuulekad ja korralikud tegelased. Kui ma visiidi ajal mingeid pidamise, söötmise või kasvatamisega seotud probleeme tuvastan ning nende kohta tähelepanekuid teen, saavad need ka ilusti jälgitud, ning näen rõõmuga, kuidas vähemalt mõni asi kiiresti lahenduse leiab. On aga mõnda tüüpi inimesi, kes on nii-öelda nõustamisresistentsed. Nad ei lase mul rääkida või läheb see jutt neist lihtsalt kauge kaarega mööda. Mureliku pilguga näen ma neid kliinikust lahkumas, teades, et kohtume peatselt uuesti.

Keerukate loomaomanike esimene tüüp on see, kes ei taha kuuldagi, üldjuhul on tegemist meditsiinihuvilistega või siis aktiivsete internetifoorumites surfajatega. Olgu see tegelane siis arst, loodusravitseja või foorumilehitseja, selleks et kahekõnest ei saaks patsiendi monoloog, peab loomaarst ennast üldiselt väga mitmes suunas painutama ja igasugu oskusi oma psühholoogilisest trikikarbist välja kaevama. Looma peal on see patsiendiomanik juba katsetanud igasugu imetabaseid ravimeetodeid, alustades inimravimite valimatust manustamisest ja rahvameditsiinist kuni pendeldamiseni välja. Kassi kõhulahtisus pole sellest aga enamasti mitte kuhugi kadunud. Näe, ka kassi külmas vees pool tundi leotamine ei aidanud, kuigi viiteid sellele ravimeetodile leiti lausa kahest foorumist. Loomaarstilt tuleb see inimene õige ravi asemel sageli aga hoopis enda meetoditele kinnitust otsima. Et oleks ta vaid kauem pendeldanud või kassi sügavamale vee alla surunud, oleks probleem ilmselt lahenenud. Et inimestele mõeldud ravimid võivad kassi magu ärritada ja kõhulahtisust pigem suurendada, kui vähendada tundub neile ka imelik. Kas see ikka tõesti on nii? Lõpuks taas kodus jätkab loodusravitseja kummelitee manustamist ning foorumihuviline postitab loomaarsti visiidi kohta sapise märkuse. Näe, loomaarst ei tahtnud üldse nii teha, nagu kõik foorumlased olid soovitanud!

Teine raskesti abistatav patsientide tüüp on see, kes kuuleb, aga teeb ikka, mis ise tahab. Olgu ta siis paksunahaline, lihtsalt omas mullis või liiga viisakas, et loomaarstile otse välja öelda, et tema meelest need arsti pakutud ennetus- ja ravimeetmed ei ole päris õiged. Vähemalt visiidi ajal tundub mulle siis, et olen saanud aidata, õpetada ja ennetada. Saadan raviskeemi ja positiivsete mõtetega patsiendi ning omaniku koduteele ja näen helgemat tulevikku. Kogu tõde selgub siis kordusvisiidil, kui koer endiselt sügeleb, kuigi toit on vahetatud ja ravikuur peale pandud. Aga toit ei maitsenud pooltki nii hästi kui viinerid. Ravikuur jäeti aga paari päeva pärast pooleli, sest tablette ei peaks ju ülearu tarbima. Kui sama etendus juba kolmandasse kordusesse läheb, kratsin lõpuks nõutult kukalt ja kehitan õlgu. Mis parata, kui ma ei oska võluda!

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments