Ann Mari Anupõld: loomaarstina Lapimaal

Andrus Karnau

andrus.karnau@le.ee

Ann Mari Anupõld

Ann Mari Anupõld _ Piirsalu loomaarst f Tõnis Krikk

Kas olete kunagi mõelnud, kuidas töötab loomaarst Aafrikas? Kui inimeste ravimiseks pole rohtusidki, kas loomadega üldse keegi tegeleb? Või Austraalias? Kui lambakari koosneb kümneist tuhandeist loomadest, kas seal see üksiku looma elu loeb? Ja kas Gröönimaal üldse mõnda põllumajanduslooma peetakse, kellele oleks arsti vaja?

Kuigi ma ise pole oma reisidega teab kui kaugele jõudnud, jälgin rõõmuga kursaõdesid, kellest nii mõnigi on oma seiklushimus lausa teise maailmaotsa kihutanud. Põnev on vaadata pilte ja kuulda lugusid, kuidas nende täitsa tavalised tööpäevad välja näevad. Üks neist, minu endine ühikakaaslane Nora, on nüüd sellest kevadest otsapidi Lapimaal. Õnneks on ta ka varem ravinud treenivaid ja võistlevaid kelgukoeri ning seetõttu oli ta mõningal määral ette valmistatud selleks, mis teda seal ees ootas. Eks kelgukoertega töötamisest saanudki põhjamaa-huvi kunagi ammu alguse. Nii tuupis Nora juba ülikoolis, loomaarstiõpingute kõrvalt, vapralt rootsi keelt ja unistas salamahti oma tulevastest seiklustest.  

Lapimaal pakuvad ilma kõrval pinget pikad vahemaad. Kui mina siin mõnikord ohates mitu tundi päevas autoroolis istun, et ühest kohast järgmisse kärutada, siis seal pole mingi haruldus sõitagi terve päev ainult selleks maha, et ühe patsiendi juurde jõuda. Juba esimesel nädalal käis Nora väljakutsel, kus ta sõitis koos teise kolleegiga 200 km ühe tankla juurde, kuhu oli neile koeraomanik omalt poolt 200 km vastu tulnud. Väärtuslik kelgukoer oli poegimisel hätta jäänud. Viimane kutsikas ei tahtnud mitte kuidagi välja tulla ja arstiabi oli hädasti tarvis. Algatuseks üritati süstide, masseerimise ja jooksutamisega koera uuesti pressima saada, kuid tundus, et see tegevus erilist tulemust ei anna. Koer ei olnud seda nägugi, et sooviks veel omalt poolt pingutada, ning loomaarstid hakkasid juba närviliselt kaaluma variante, kuidas ja kus teha keisrilõiget. Auto pagasnikus? Vaevalt, kui õues on 20 kraadi külma. Tankla puhkeruumis? Ilmselt realistlikum variant. Otsiti juba sobivat lauda ja desovahendeid, kui koer lõpuks uuesti pikali heitis ja pressima hakkas. Ühiste pingutustega suudeti kutsikas ilma lõikuseta ilmale tuua. Selle üle oli muidugi kõigil üüratult hea meel. Seda lugu kuuldes meenus mulle Nora argument, miks ta kohe pärast ülikooli lõpetamist Lapimaale ei läinud. Varem oli ta seal nimelt juba praktikal olnud ning teda oli kohe sinna tööle kutsutud. Nora jäi sellest hoolimata esialgu Saksamaale loomakliinikusse arstiks.

„Kui seal üleval oled, siis pead olema kõigeks valmis. Täiesti üksinda. Järgmine tõsisem kliinik on üle 1000 km kaugusel,” ütles ta mulle tookord.

Võbistan sellele mõeldes õlgu. Tallinn on minust umbes 90 km. Isegi selle vahemaa pealt on mõnikord kriitiliste patsientide edasisaatmine väga kahtlane. Tänan jumalaid, et ma ikka päris nii metsikuis tingimustes hakkama ei pea saama. Peamised patsiendid ongi Lapimaal just kelgukoerad, vähesel määral hobuseid ja veiseid, ja üksikud kodulemmikud.

Esimestel nädalatel Rootsis elas Nora peamiselt kliiniku tagatoas, sest eluaseme leidmine on Lapimaal kõike muud kui lihtne. Naljatades pakkusin juba välja, et võin talle Eestist ühe palkmaja teele panna. Ega see võib-olla nii väga vale mõte olegi. Üürida pole seal võimalik peaaegu mitte midagi. Suure tõenäosusega ei jäägi lõpuks midagi muud üle, kui krunt osta ja ise ehitama hakata. Nüüd pakuti Norale ajutist elukohta ühe kelgukoerte kasvataja juures, kes tegeleb peale spordi ka turismiga. Kuna Lapimaal on aga alles kevadine üleminekuaeg, pole tal praegu võimalik sinna elama minna. See eeldaks, et ta igal hommikul ja õhtul räätsadega 15 km talu juurest kuni esimese teeni matkaks. Kaugemale poleks ta oma keskeuroopalikult madala väikeautoga suuteline porist ja lumelörtsist läbi murdmagi. Ega selline koht saagi ülejäänud tsivilisatsioonile väga lähedal olla, sest 90 energilist ja erutatud kelgukoera suudab enamiku osa päevast tekitada küllaltki kõva lärmi.

Lappan Nora hiljuti üles pandud albumit ning vaatan pilte sellest, kuidas kelgukoerad kihutavad, lumepilv nende taga tõusmas. Järgmises kaadris istub lõbus, mumifitseeritud seltskond kuskil järvel jääaukude kohal. Esiplaanil õnged ja väike grill, tagaplaanil on pargitud hulk mootorsaane. Siis hüppab ette pilt, mis on kirjult põhjapõtru täis. Ohkan. Tean nüüd kindlalt, kuhu mind sügisene puhkuseaeg sel aastal viib.

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments
sorts
7 aastat tagasi

loomaarsti arvamus varestest (+hakid+rongad) linnas?
on nad päästmist või hävitamist väärt?

mis tingimustel ( ja mis raha eest) steriliseeriks loomaarst linde?

Sõida Piirsallu
7 aastat tagasi
Reply to  sorts

ja küsi tohtrilt. Miks peaks ta anonüümsele küsijale siin kommentaariumis oma arvamust jagama?