Erkki Bahovski: Brexit ja Frexit. Või lihtsalt kaos

Erkki Bahovski, Diplomaatia peatoimetaja

23. juuni on Eestis võidupüha ja jaanilaupäev. Ent sel aastal omandab see päev lisatähenduse, kui britid sammuvad hääletuskastide juurde, et otsustada, kas Ühendkuningriik jätkab Euroopa Liidus või mitte.

Briti peaministril, konservatiiv David Cameronil õnnestus Euroopa Liidult välja tingida Londonile väga soodne leping. Millised on peamised punktid? Lastetoetusi hakatakse maksma mitte Briti, vaid iga sisserändaja enda kodumaa toetussüsteemist lähtudes. Kaovad ka sisserändajate sotsiaaltoetused. Seega peavad end Eestist Ühendkuningriiki elama sättivad inimesed sellega igal juhul arvestama. Ka siis, kui Ühendkuningriik jääb Euroopa Liitu.

Veel on lepingus tagatisklausel, mille järgi ei pea Ühendkuningriik järgima järjest süvenevat koostööd Euroopa Liidus (ever closer union). Ning ka London City sai garantii, et eurotsooni regulatsioonid sellele ei laiene.

Cameronil oli Euroopa Liiduga läbi rääkides sisuliselt jõupositsioon – võtke või jätke, vastasel korral lahkub Ühendkuningriik Euroopa Liidust. Pole siis ime, et Euroopa Liidu liikmesriigid Londonile vastu tulid, sest brittide lahkumine oleks hulga halvem variant kui lepingus talletatud järeleandmised.

Kuid juba praegu võib öelda, et Londoni ja Euroopa Liidu leping pole kõige tähtsam. Hoopis tähtsam on, kuidas suudab Cameron lepingut brittidele esitleda nii, et Ühendkuningriik Euroopa Liidus jätkaks. On ju loomulik, et Cameron, kes lepingu nimel palju tööd tegi, seda saareriigis promob.

Paraku pole lepingu esitlemisega just kõige paremad lood. Peaaegu kohe pärast lepinguni jõudmist Euroopa Liiduga teatas Briti hetkel populaarseim poliitik, Londoni linnapea, aga samuti konservatiiv Boris Johnson, et tema seisab brittide Euroopa Liidust lahkumise eest. Oma küllaltki elegantselt kirjutatud artiklis ajalehes The Daily Telegraph toob Johnson välja põhjused, miks ta pooldab Ühendkuningriigi lahkumist Euroopa Liidust. Peamisteks neist on Euroopa Liidu bürokraatia ja saareriigile üha suurenev seadusandlus, mis vähendab brittide suveräänsust.

Ühesõnaga, Cameroni enda parteis pole Euroopa Liidu küsimuses ühtsust. Samas ei ole see midagi väga imelikku, sest 1975. aastal läks Harold Wilsoni valitsus toonasesse Euroopa Ühendusse jäämise küsimuses samuti lahku. Siis hääletasid britid ühendusse jäämise poolt. Sellele eelnesid nagu praegugi aga läbirääkimised uue lepingu üle. Teatavasti olid britid astunud ilma referendumita Euroopa Ühendusse 1973. aastal ja toona piisas selleks vaid alamkoja otsusest. Ent võimule tulnud leiboristide valitsus otsustas liitumistingimuste üle alustada uusi läbirääkimisi ja panna tulemused ka referendumile.

Johnsoni ofensiiv Euroopa Liidu vastu võib tuleneda ka tema soovist saada konservatiivide uueks liidriks ja lõppude lõpuks ehk peaministrikski. Siin peitub referendumite paradoks: mitte kõik ei keerle hääletuspaberile kirja pandud küsimuse ümber. Keegi soovib saada poliitilisi punkte, paljud hääletavad midagi muud kui küsimust. Nii hääletavadki paljud britid ülima tõenäosusega mitte Cameroni välja kaubeldud tingimusi, vaid Euroopa Liitu üldiselt. See aga tähendab näiteks rändekriisi, Kreekat või suutmatust projitseerida oma poliitikat rahvusvahelisele areenile. 2005. aastal ei hääletanud prantslased mitte mitusada lehekülge pikka põhiseaduse lepingut, vaid müstilist „poola torumeest”. Põhiseaduse leping lükati tagasi ja tulemuseks oli mitmeaastane patiseis Euroopa Liidus.

Ei ole välistatud ka võimalus, et Ühendkuningriik küll lahkub Euroopa Liidust, kuid lõpuks palju väiksema riigina. Nimelt on Šotimaa esimene minister, Šoti rahvuspartei juht Nicola Sturgeon öelnud, et kui šotlased hääletavad Euroopa Liitu jäämise poolt ja ülejäänud Ühendkuningriik vastu, tuleb Šotimaal teine iseseisvusreferendum. Suure tõenäosusega hääletavad šotlased Ühendkuningriigist eraldumise poolt.

Juba näeme brittide lepingu doominoefekti, kui teistegi riikide liidrid on soovinud endale samalaadseid erandeid. Soome välisminister, põlissoomlaste liider Timo Soini jõudis teatada, et Soomes ei tohiks maksta eestlastele lastetoetusi mitte Soome, vaid Eesti süsteemi järgi. Prantsusmaa Rahvusrinde juht Marine Le Pen on öelnud, et juhul, kui ta valitakse järgmisel aastal presidendiks, tuleb referendum Prantsusmaa väljaastumisest eurotsoonist ehk nn Frexit.

Siin ongi Eesti jaoks õrn koht. Mõni Eesti euroskeptiline poliitik on jõudnud juba brittide võimalikku lahkumist Euroopa Liidust tervitada ja rääkida ühenduse lagunemise vajalikkusest. ELi asemele peaks tulema siis rahvusriikide sõbralik koostöö. Need poliitikud langevad üldjuhul kokku inimestega, kes on rändekriisis kutsunud üles vaatama toimuvat lahtiste silmadega ja mitte ignoreerima fakte. Aga tundub, et brittide võimaliku lahkumise osas vaatavad just needsamad poliitikud maailma läbi roosade prillide.

Missugusest rahvusriikide sõbralikust koostööst saab siis rääkida, kui soomlased ei soovi enam maksta lastetoetusi endise süsteemi alusel? Või kui mõni ELi liikmesriik püstitab enda piirile põgenike takistamiseks tara, kuid nii, et need põgenikud lähevad naaberriiki? Viimast aga tara püstitav riik oma plaanidest ei informeeri. Ei kõla just väga sõbralikult.

Eesti jääb säärases mängus oma väiksuse tõttu paratamatult kaotajaks. Johnsoni osundatud vigadele vaatamata kujutab Euroopa Liit endast ikkagi superstruktuuri, mis hoiab liikmesriikide erimeelsused vaka all, üritades neid reguleerida. Need kurikuulsad euronormid või -regulatsioonid tulenevad mitte mõne eurokraadi unistusest, vaid tõsiasjast, et liikmesriikide enda seaduste järgi ei saaks teise liikmesriigi kaupu, teenuseid jms seal kasutada ja erisuste tasandamiseks astuvadki mängu euronormid. Mis – mööngem – on mõnikord jõudnud absurdini. Ent tegelikult on sama absurdne kasutada näiteks Ühendkuningriigis teistsuguseid elektripistikuid, nii et sinna sõites tuleb iga kord kaasa võtta adapter.

Eesti rahvuslikes huvides on brittide jätkamine Euroopa Liidus. Brittide lahkumine ühendusest võib tekitada kaose ja kaoses Euroopa on Eestile juba ajaloolistel põhjustel negatiivse tähendusega.