1

Jüri Saar: kas uus Krimmi sõda?

Andrus Karnau

Andrus Karnau

andrus.karnau@le.ee

saar

Türgi poolt Vene sõjalennuki allatulistamine kütab endiselt kirgi, kuid tähtsam on tabada sündmuste sisemist loogikat.

Liiga suurt tähelepanu pööratakse Moskvast tulevaile valjuhäälseile ähvardustele teha Türgist uus „peamine lähivaenlane”, rakendada majandussanktsioone, mitte enam minna sellesse riiki puhkama ja mitte süüa seal kasvatatud mandariine. Kuna Venemaa juhtide sõnad ja teod ei lange kokku, tasub edasiste sammude ennustamiseks võtta arvesse sedagi, mida välja ei öelda.

Tõsised asjad regioonis algasid 2014. aastal Krimmis esmalt Moskva võitu tähistavate fanfaarihelide saatel, kuid toimuvat võib nimetada piltlikult Krimmi sõja uueks versiooniks. Süüriast ja selle riigi naaberriikidest on saanud piirkond, kus märgitakse maha uue maailmakorra jõujooni. Kõik sarnaneb poolteist sajandit tagasi aset leidnud olulise sõjaga, kuid pole loomulikult selle XIX sajandi heitluse koopia XXI sajandil.

Krimmi sõda (1853–1856) oli määrav Venemaa tolleaegsete imperiaalsete apetiitide piiramisel. Venemaa üritas ära kasutada Türgi nõrkust ja võtta enda kontrolli alla kogu Musta mere akvatoorium. Samuti pakuti inglastele plaani Osmani impeeriumi jagamiseks, mille kohaselt pidid Egiptus ja Kreeta minema ühele ning Moldova, Valahhia, Serbia ja Bulgaaria teisele. Istanbulist pidi jällegi saama Konstantinoopol, venelaste paljasõnaliste lubaduste järgi vabasadam. Inglismaa ja teised lääneliitlased julgustasid vastuseks hoopis Türgit Venemaa nõudmistele mitte järele andma.

Sõda algas Venemaa rünnakuga, 1853. aastal hävitas Vene Musta mere laevastiku eskaader admiral Nahhimovi juhatusel Sinope merelahingus seal ankrus olnud Türgi laevastiku. Oma ekspansionistlikku üritust põhjendasid venelased vaba sissepääsu taotlemisega oma koju ning kõlbelise kohustusega ajada türklased välja slaavi aladelt ja Kreeka maalt. Venemaa valitsejad lootsid „väsinud mehega Bosporuse ääres” kergelt toime tulla ja nende arvates kõige sobivam nimi Istanbulile – Tsargrad (vanas kirikuslaavi keeles tsaari linn) – oli juba loodud. Paraku tõi see „väike võidukas sõda” kaasa läänemaailma aktiivse sekkumise. Lääneriigid ei saanud lubada nii olulise linna ja väinade minekut Venemaa kätte. Juba 1853. aastal viisid Inglismaa ja Prantsusmaa oma laevastikud Mustale merele, mis de facto tähendas Türgi poolel sõtta astumist.

Puhkenud sõja tähtsamad sündmused leidsid aset Krimmi sõjatandril, kuid tegemist oli ülemaailmse heitlusega. Liitlased (türklased, britid, prantslased, sardiinlased) üritasid rünnata venelasi kõikjal, kus neid võis tabada. Maismaaoperatsioonid toimusid peale Krimmi ka Balkanil ja Kaukaasias ning laevastikud tegutsesid Põhja-Jäämerel ja Vaiksel ookeanil. Läänemerel toimuva sõjategevuse tõttu kaaluti Venemaa poolt isegi Tallinna evakueerumist, sest kardeti Inglise mereväe rünnakut. 1855 ulatus sõjategevus Põhja-Ameerikasse, Briti kuninglik laevastik (Royal Navy) ründas Vene asulaid Alaskal. Krimmi sõda lõppes Sevastoopoli vallutamisega liitlaste poolt pärast enam kui aasta kestnud piiramist.

Pariisi rahulepingu järgi (1856) keelati Venemaal omada Mustal merel sõjalaevastikku. Krimmi sõja üks globaalseid tagajärgi oli Venemaa kaugenemine Euroopast ja püüd hakata otsima endale liitlasi Uuest Maailmast. Ameerika Ühendriikide kodusõjas (1861–1865) toetas Venemaa Põhja Uniooni, 1863. aastal saabusid Vene laevastiku eskaadrid New Yorki ja San Franciscosse. 1867 ostsid Ameerika Ühendriigid Venemaalt Alaska 7 200 000 dollari eest, mille müügi abil püüdsid venelased saavutada kasvava maailmariigi sõprust ja heatahtlikkust. Samal ajal nad ilmselt ka teadsid, et reaalsed võimalused Alaska jõuga kaitsmiseks ja kontrollimiseks puuduvad.

Krimmi sõda XIX sajandil tõi kaasa geopoliitilised muutused ja sama võib ilmselt peagi öelda Krimmi sõja uue versiooni kohta. President Putin ei maininud oma viimases kõnes kordagi Ukrainat, nagu oleks tegemist kõrvalise ja juba lahenduse leidnud teemaga. Tegelikult tähendaks Lääne toetatud Ukraina ja Türgiga ühtaegu pingete eskaleerumine Venemaa sattumist piirkonnas väga täbarasse positsiooni. Lüüasaamine Krimmi sõjas muutis Venemaa sisepoliitikat nn kruvide kinnikeeramise poole, sest nõrkust selles riigitraditsioonis ei andestata. Olles omamoodi eelmänguks järgmistele kaotustele Vene-Jaapani sõjas ja Esimeses maailmasõjas.

Türgi ja Venemaa huvid regioonis pidid ka nüüd paratamatult põrkuma. Türgi juhtkond ajab juba aastaid Venemaa omaga sarnast poliitikat, mille üks tahk on rõhumine religioossusele. Nagu Venemaa kaitseb väidetavalt venemaalasi kogu maailmas, nii peab Türgi oma kohuseks kaitsta türgi päritolu inimesi samuti kõikjal. Nii nagu suurvenelikult positsioonilt vaadatuna pole ukrainlased ja valgevenelased muud kui venelaste hulka kuuluvad rahvakillud, nii pole suurtürgilikult positsioonilt vaadatuna olemas kurde, kes olevat hoopis mägitürklased. Kahe riigi valitsejate noorusmälestused kattuvad nende endi väitel ligi sajaprotsendiliselt. President Putin õppis noorukina Leningradi tänavail ära sama reegli, mille president Erdoğan Istanbuli tänavail: kakluses löö esimesena.

Putini retoorika Türgi asjus on muutunud üha agressiivsemaks ja jõudnud pahaendelisse vastandamise etappi. Nii kiidetakse sõbralikku ja töökat Türgi rahvast, kuid laidetakse Türgi omakasupüüdlikku ja arutut juhtkonda. Sedasama retoorikat on kasutatud Gruusia ja Ukrainaga seoses, kuid tegelikult on tõsisem konflikt praegusaja Türgiga midagi sellist, mida ei sooviks Venemaa juhid näha isegi kõige halvemas unenäos. XIX sajandi versioonis oli otomanide Türgi nn väsinud mees Bosporuse ääres, kelle nõrkus valmistas Läänele peavalu. Tänapäeva Türgi oma kasvava elanikkonna ja tugevneva majandusega oleks ka üksivõetuna Venemaale kõva pähkel, kuid peale selle kuulub Türgi ka NATOsse. Venemaa järgmine käik pärast islamiterrorismi kaarti ei saa olla läänele selle väitmine, et praegu on Venemaa „nõrk mees Musta mere ääres”, kes vajab hädasti tuge. Putinile ja tema ringkonnale oleks see poliitiline surmaotsus.

Millegipärast arvatakse, et Putini juhitaval Venemaal oskavad otsustajad arvestada oma sammude tagajärgedega mitu käiku ette. Et nüüd olevat president Putin teinud maailmast „Vene-Türgi konflikti pantvangi”. Krimmis, Ukraina idaosas ja Süürias toimuvat vaadates jääb „kollektiivsest Putinist” hoopis enam mulje kui järjepidevast bluffijast. Kes püüab ennast esitada tugevamana, ilusama, rohkemaid sõpru omavana, kui on tegelikult. Vastutustundetut stiili saab võrrelda isegi laenuvõtja omaga, kes on varasemate halbade laenude kinnimaksmiseks läinud kiirlaenude teele ning kelle lootus võib juba olla, et äkki läheb pangamaja põlema ja pärast ei tea enam keegi, kes kui palju ja kellele võlgu oli.

Jüri Saar

Tartu ülikooli kriminoloogia professor, Vabaerakond

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
irw
irw

saksa leht kirjutab,et türgis sisuliselt kodusõda, tankid tänaval

wpDiscuz