Anvar Samost: Suruge oma skepsis maha!

Andrus Karnau

andrus.karnau@le.ee

Anvar Samost. Foto: erakogu

ANVAR_SAMOST

Positiivsuse meediakajastuse saavutamise lihtsus on tekitanud paljudes ootuse, et see ongi uus normaalsus.

Esmaspäeval selgus, et üks valdavalt Eesti taustaga ettevõtjate seltskond töötab seninägematu pakikandjaroboti projekti kallal. Kuna osa neist oli omal ajal seotud Skype’i edulooga, ajakirjanikele esitletud roboti prototüüp näeb sümpaatne välja ning pressiteade sisaldas ajavaimu tabavaid fraase, siis sai rahvusvaheline meediakajastus uskumatult laialdane ja läbinisti positiivse tooniga.

Sama päeva õhtul märkasin, et mitmel pool sotsiaalmeedias areneb hukkamõistev arutelu roboti kriitikute üle. Ise polnud ma kriitilist kajastust üldse kohanud. Heitsin igaks juhuks pilgu suuremaisse eestikeelsetesse internetiväljaannetesse ning paari tavapäraselt kriitilise vaatega inimese Twitteri ja Facebooki kontodele, aga targemaks ei saanud.

Juba järgmisel päeval esines Äripäeva peadirektor Igor Rõtov oma lehes noomiva sõnavõtuga roboti võimalike arvustajate kohta. „Me võiksime julgete pööraste ideede puhul suruda oma eestlasliku skepsise maha ning heatahtlikult tunnustada tegijate südikust tulla sellega välja. Ärme haugu karavani seisma ja lähme edasi,” kirjutas ta. Enne seda viitas Rõtov ise küsimustele, mis võiksid iga alustava äri puhul teemat kajastava ajakirjaniku meelest loomulikud olla: „Kas nende robot hakkab ka päriselt tööle? Kas nad leiavad üldse mõne tänuliku kliendi? Kas mõni konkurent pole oma asjaga juba kaugel ees?”

Olen Rõtoviga samal arvamusel, et iga alustav, veel enam, maailma paremaks muuta püüdev ettevõtmine on tervitatav. Ma ei saa aga aru soovist, et meedia peaks neist kirjutamisel tervet allikakriitilist lähenemist vältima.

Mäletan väga hästi, kuidas 1990. aastate päris alguses startisid Eesti elu uueks muutnud ettevõtted: Hansapank, Tallink ja mitmed teised. Mäletan, kuidas algas Eesti Energia nimelisest ministeeriumist moodsa energiaettevõtte tegemine. Need olid väga ambitsioonikad plaanid, nimetatud ettevõtted laienesid, kasvasid ja juurutasid uuendusi kiiresti, nad olidki edukad. Ajakirjanikud küsisid siiski ka nende käest ära kõik oma küsimused ning said ka neile vastused, mille sekka ei kuulunud kunagi soov saada mingil moel erikoheldud. Ei meenu, et keegi nimetatud ettevõtetele pöialt hoidnuist oleks ajakirjanikke või kedagi muud kriitilise hoiaku pärast noominud või hurjutanud.

Praegu on olud muidugi palju muutunud ning ajakirjanduse kõrvale on astunud sotsiaalmeedia, kust võib leida ükskõik mida. Kindlasti ka kriitilisi või lausa lolle seisukohti Eestile oluliste inimeste, ettevõtete, eesmärkide või teemade suhtes. Seda ei maksa ajakirjandusele süüks panna. Ajakirjandus teeb oma tööd ühiskonna kooshoidmisel ja mõtestamisel edasi ning ka vastutab oma tegevuse eest samamoodi kui 20 aastat tagasi.

Suur muutus on aga ka kõikvõimalike kommunikatsioonitöötajate jõuline osalemine suurte ja väikeste narratiivide loomisel ja kujundamisel. Eriti tugevad on nad avalikus sektoris, aga ka kolmanda sektori ja erasektori mitmes harus on kommunikatsioon sama tähtis kui toode, teenus või asi ise. Selle tulemusel on meie meediakeskkonnas varasemast hoopis enam positiivset, planeeritud ja silutud juttu, teksti ning pilti.

Eesti ajakirjandus on kindlasti üks regiooni kvaliteetsemaid, kuid vahel tundub mulle, et puhtfüüsiliselt (mõistke selle all siis haaratud inimeste arvu, võimekust või raha) jäävad ajakirjanikud ajakirjandusväliselt valmis toodetud positiivsele kajastusele alla. Eriti paistab see silma meedia äärealadel, kuid pääsenud pole ka tuntud väljaanded ja meediaorganisatsioonid.

Positiivse kajastuse saavutamise lihtsus on nüüd juba kujundanud ootuse. Mis tähendab, te tahate teada, milline on meie käive ja mitu klienti meil on? Meie oleme täiesti uut ärimudelit rakendav uue majanduse ettevõte ja meid nii ei mõõdeta! Parandage kohe ära pealkiri, meie pressiteate pealkiri oli hoopis teine! See ei ole programmi ametlik nimetus, mida te oma uudises kasutate! Ja nii edasi.

Loomulikult, kritiseerida võib poliitikuid ja traditsioonilistel aladel tegutsevaid ettevõtteid. Sarkastiliselt võiks siia lisada: praegu veel. Jätan selle siiski tegemata, sest õnneks pole märke, et ajakirjanikud alla oleksid andnud. Aga võitlus käib.

Anvar Samost

kolumnist

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments