Kuigi mõnedki niinimetatud alternatiivmeditsiini võtted on küsitava sisu ja kvaliteediga, on palju ka selliseid, mis tõepoolest toimivad ning on hea täiendus koolimeditsiini võimalustele. Kõige mõistlikum on raviviise ühendada. Mõtlematu tegu oleks raskelt haiget kassipoega ravida ainult kummelitee abil. Samamoodi ei ole otstarbekas suure koera lihase- ja liigesevalude korral piirduda arsti antud valuvaigistitega. Nii ühele kui ka teisele patsiendile jääb vaid ühest väheks. Kassipoeg jõuab enne ära surra, kui kummelitee ja head sõnad mõjuma hakkavad. Taimeravimeid ja antibiootikume kombineerides aitab see tal aga ilmselt kiiremini taastuda. Lihase- ja liigesevaludega koeral on ravimite abil füüsilist paranemist loota ainult piiratud määral. Temale oleks see-eest kindlasti kasu kiropraktikust või füsioterapeudist, kes aitab kehas pingeid vähendada ning liikumist parandada. Kui tal siis veel valu ära võtta, ongi koer optimaalselt hooldatud.
Iga nõia, mudija või posija käte vahele ei tasu ennast ega oma lemmiklooma hoobilt usaldada. Suunitlusi ja võimalusi on tänapäeval juba nii palju, et sellest tihedast metsast läbi näha tundubki õite keeruline. On olemas homöopaatia, taimemeditsiin, hiina meditsiin, nõelravi, pendeldajad, energiaväljade liigutajad, reiki, refleksoloogia jms. Kõiki võimalusi kaaluge alati hoolega ning arvestage võimalike riskidega. Ka loomaarsti nõu peaks selle koha pealt küsima. Kvaliteet, oskused ja teadmised võivad olla alternatiivmeditsiini harrastajate seas vägagi erinevad. Probleemiks on seegi, et enamasti puudub neil ühtne hindamissüsteem või järelevalve, kooliteest rääkimata. Kes on omandanud oma oskused praktika abil, kes nädalavahetuse koolitustel, ja kellel on „anne” juba kaasa sündinud. Seega avage silmad ja mõtted ning siis valige endale ja oma lemmikule sobiv.
Ka minul oli ülikoolis võimalus valikainete kaudu tutvuda alternatiivmeditsiini ja toetavate ravimeetoditega. Taimede ravijõus ei ole ma kunagi kahelnud, aga näiteks homöopaatia tundus mulle toona küll küsitav. Homöopaatias kasutatakse ka taimseid komponente, aga need on nii lahustatud, et igas kuulikeses on sees veel vaid mikroskoopiline kogus toimeainet. Valikaine punkte oli aga vaja koguda, ja nii ma neis loenguis ja töötubades käisin. Lektor ei olnud mitte lihtsalt mõni fanaatik, vaid meie ülikooli farmakoloogiaõppejõud, kes suutis toimeviisi täiesti loogiliselt selgitada ning tõi näiteid teaduslikest uuringuist, kus homöopaatilised ained olid ennast tõestanud. Paljudes Euroopa Liidu riikides jälgitakse muide lausa väga täpselt, kas mahetalunikud ikka kasutavad esimese ravivõttena looduslikke või homöopaatilisi vahendeid. Sellest loengust innustatuna käisin veel ühel samateemalisel koolitusel, kus oli õppejõuks just nimelt üks isehakanud fanaatik ilma igasuguse meditsiinihariduseta. Kui ta kirjeldama hakkas, kuidas tuleb väga täpselt looma konstitutsiooni määrata ja magamisharjumusi kindlaks teha ja rooja konsistentsi analüüsida kuufaaside ja vihmaperioodide järgi, tundus see kõik mulle taas nii kahtlane ja müstiline, et loobusin sellest ettevõtmisest kiiresti. Tegijaid on ikka tõepoolest igasuguseid.
Nii enda kui ka loomade selja- ja liigeseprobleemide puhul olen ma vägagi veendunud kiropraktika, füsioteraapia ja massaaži abistavas jõus. Valud tekitavad kehas alati pingeid, mis muudavad looma kogu olemise raskeks. Eriti sportkoertel ja hobustel peaks füüsiline teraapia olema osa iga-aastasest ülevaatusest ja profülaktikast. Mäletan, kuidas esimest korda nägin masseerijat hobuse kallal toimetamas. Pirtsakale sporthobusele ei meeldinud, kui teda ülearu näpiti. Ka masseerija esimeste puudutuste järel oli hobuse silmis näha selget umbusku ja tagumised kabjad põrkasid ähvardavalt vastu maad. Ei läinud aga viit minutitki, kui hobuse silmad muutusid uimaseks ja pea vajus allapoole. Kogu keha pinged olid nagu korraga pühitud, kui masseerija jätkas vapralt toimetamist. Käelihased olid sel naisterahval vägagi hirmuäratavad.
Ükskõik kas on tegemist koolimeditsiini või alternatiivse ravimeetodiga, natuke on kõiges vaja ka usku, tahet terveks saada ning head üldist hoolitsemist oma lemmiku eest.
Ann Mari Anupõld,
loomaarst
