Enamik nendest, kes on kaitsepolitseiameti töötaja Eston Kohvri asjas sõna võtnud, pole Belgia detektiivi Hercule Poirot’ tegude loogikast aru saanud ja enamik nendest, kes võiksid sõna võtta, on vait.
Viimane on arusaadav: kogu juhtumi analüüs nõuab aega ning seda rohkem, et juhtum ise koosneb episoodide pikast reast ega piirdu minutitega Eesti–Vene kontrolljoone võsas ja Piusa jõe sillal. Pikk rida ei alanud ka alles siis, kui Eston Kohver kontrolljoone vööndisse läks. Ta läks sinna operatsiooni käigus, järelikult mitte hulkuma, vaid teatava plaani kohaselt. Üksinda sellist plaani ei koosta ja seda ei pane kokku ka poole päevaga ennelõunasel ajal. Lahtises sõjas, jah, pole sul aega plaani pidada, kuid Eesti–Vene kontrolljoonel puudub ametlikult lahinguolukord. Enne kui Eston Kohver kontrolljoonele läks, pidi kogu operatsiooni sisu koos „tehnikaga” olema läbi mängitud ja kooskõlastatud võrreldamatult rangemini, kui seda teeb väga hea, tipptasemele vastava sümfooniaorkestri peadirigent. Kahtlemata oligi, ilma poleks Eston Kohver olnud varustatud summaga, mis suuruse järgi oleks tulnud deklareerida mitte lähima metsavahi juures, vaid piiriületuspunktis.
Mida see plaan aga ilmselt ei sisaldanud, oli võimalus, et isik, kellega Eston Kohver kohtuma läks, mängib ta üle. Usk tollesse isikusse pidi olema sedavõrd suur, et isiku topeltagendilisus jäeti kõrvale või, kui öelda mõõdukamalt, ei osatud seda ohtu õigesti hinnata. Nii suurt usku võib seletada ainult sellega, et tegemist oli ja on pikaajalise „partneriga”, kelle teadaolevat tausta on korduvalt kontrollitud. Me ei tea ega ole ka igamehe asi teada, millal see „partner” topeltagendiks muutus ja kus ta Eesti poole kasuks värvati. Kui Eesti territooriumil, pidi ta käima siin korduvalt (kusjuures mitte ilmtingimata illegaalina), kui teispool kontrolljoont, pidi Eston Kohver käima seal ise. Kõige ühemõttelisemalt tõestaksid seda salajased videosalvestised, kuid ainult siis, kui need on tehtud seaduslikul viisil, s.t kui kohus tõlgendab neid asitõenditena. Nende kogumiseks peab olema vastav luba, aga mitte niivõrd seetõttu, et vastasel korral ongi tegemist ebaseadusliku jälitustegevusega, kuivõrd seepärast, et kui vähegi võimalik, filmitakse mingit stseeni mitmest vaatepunktist – üks filmib stseeni, teine filmib „esimest” filmijat. Vaieldamatu on, et Eston Kohver võeti vahele täies lahinguvarustuses, mis tähendab, et teda mitte ainult ei oodatud, vaid Vene pool konstrueeris selleks lõksu, mille tööks oli vaja tervet brigaadi.
Eston Kohver uuris salakaubavedu ja korruptsiooni piirivalves. Kumbki pole kunagi ühepoolne. Mis on mõlemas n-ö kõige magusam asitõend? Suitsupakk mitte. Ka mitte kanister bensiini. Minu arvamine ei ole kategooriline, ent kindlasti on magusad andmed inimeste kohta, kes on korruptandid ning saavad võtta salakaubaveol või ka inimkaubanduses vahelt. Otsekohe ja ühekordse asitõendi põhjal selliseid andmeid kasutada ei saa, ent nende alusel saab jälitustegevust jätkata ning planeerida uusi operatsioone, mis õnnestumise korral toovad lagedale terve ahela asjaga seotud inimesi. Illegaali on võimalik saata piirilt või kontrolljoonelt tagasi. Inimkaubandusketi juhid kontrolljoonele ei tule, nemad korraldavad asja eemalt. Sellekohase ahela olemasolu tavaline piirivalvur tõestada ei jaksa, sest ta ei pääse andmetele ligi. Eston Kohvri topeltagendi auaste võiks vastata umbkaudu Vene poole piirivööndi ülema ametikohale. Kui nii, siis tekib küsimus, miks ta oli nõus töötama Eesti kasuks, sest mida ta sellest oleks saanud võita? Kui ta sillutas sedaviisi endale teed põgenemiseks esmalt Eestisse ja siis meilt edasi mujale Euroopa Liitu, siis pidanuks ta sisimas Vene Föderatsioonis valitsevat korda eitama. See ei ole usutav, aga ma loobun spekulatsioonidest, kuna need ei anna midagi.
On ilmne, et Eesti Vabariigi politseil, piirivalvel ja eriteenistustel tuleb tegeleda piiride tugevuse ning Eesti territooriumil viibivate ja meie kaudu mujale liikuvate inimeste legaalsusega. Korruptsiooni uurimine piirivalves on seega argipäevane, igapäine töö ning Eston Kohver ei teinudki kontrolljoonele minnes midagi erakordset. Erakordne oli see, et ta anti juba varem ära, sest kui tema läks kohtuma mees mehe vastu, siis vastaspoolel ootas teda terve meeskond ja mitte kohalikke, vaid ülemalt poolt organiseeritud eriteenistujaid. Nood pidid teadma, et ta tuleb, ent mitte juttu puhuma, vaid teatava ülesandega. Vene poole eriteenistuste töötajatel oli teistsugune, kusjuures selgesti asümmeetriline (mitteproportsionaalne) ülesanne – võtta vahele kaitsepolitseiameti töötaja, tehes seda nii, et meie mees arugi ei saaks (ma välistan võimaluse, et Eston Kohver läks lõksu täiesti teadlikult).
Kas seda oleks saanud ennetada? Paberil vahest küll, kuid kuidas oleks pidanud Eesti pool tegelikus elus kontrollima, kas võssa tuleb meie partner või topeltagent? Topeltagendi kindlakstegemine eeldaks uusi jälitustoiminguid teise riigi territooriumil ehk siis tervet Eesti võrgustikku vastu meie idapiiri. Niisugust võrgustikku luuakse kümmekonna aasta kestel – ja ikkagi ei pruugi see tööle hakata, sest üks põhjusi, miks piirivalvejõud roteeruvad, seisnebki selles, et just nõnda on võimalik kollaboratiivset korruptsiooni lõhkuda.
Agatha Christie kangelane tutvustab oma plaane alati alles tagantjärele. Luures on see tavaline. Seda enam soovitan ma teha selget vahet, mis on kriminaaljälitus, mis luuramine ja mis vastuluure. Eston Kohver ei läinud kontrolljoonevööndisse nagu kriminaaljälituspolitseinik, vaid kui eriteenistuja. Selline ei saaks oma tööd tegema hakatagi, kui ta oleks avaliku elu tegelane.
Peeter Olesk
kolumnist
Kokkuvõtvalt-kogu draama esimesest vaatusest kuni viimaseni on pikitud täis kõige kõrgemal tasemel hämamist ja lausvalet.
Kõige lõpuks kui kõrgemal tasemel oli kokkulepitud Kohveri vahetus pandi veel käima lindikampaania ! Eestlast peetakse ikka täiesti lollakaks või onngi tegelikult ?
puaroo lood on ka vene keelde tõlgitud. ja see, kes tõlkis, on äraandja!
oi kui põnev