Tarbijakaitseameti kommunikatsiooniekspert Pille Kalda (pildil) soovitab enne ostmist kaaluda, kas kaupmehe ulmelist lubadust tasub uskuda.
Kes ei unistaks ilusatest juustest, saledast kehast ja silmapilguga kaduvatest haigustest, eriti kui ise selleks midagi tegema ei pea? Internet on täis reklaame, mis jätavad mulje, nagu oleks tervis ja ilu vaid ühe näpuliigutuse kaugusel – vali „osta“ nupp, kliki, ja oledki ilusam kui varem. Näiteks lubatakse mõne kapsli manustamisel kaotada koguni 8 kilo kuus ja seejuures võib süüa kõike, mida hing ihaldab.
Need lubadused tekitavad himu vajutada „osta“ nuppu. Tegelikkus on aga teistsugune. Kainelt mõeldes ei pea pikalt nuputama, et aru saada: kõik need lubadused on tugevasti üle võlli. Ma ei tea kedagi, kes oleks ainult mingeid kapsleid süües nagu imeväel salenenud. Kas Sina tead? Need „enne ja pärast“ pildid imeliste lubadustega üle kuhjatud veebilehtedel ei vasta tegelikkusele. Digitaaltehnika võimaldab teha mis tahes kujutisi ühest ja samast inimesest. 20 kilo ülekaalus inimese saab fotol hõlpsalt muuta heas vormis inimeseks. Tihti kasutatakse sellistes reklaamides ka kuulsusi, et suurendada tarbija usaldust toote vastu. Küll aga on küsitav, kas need kuulsused ise ka teavad, milleks nende nime ja fotosid kasutatakse.
Juuksepahmakas pähe!
Enamik naisi tahaksid endale pikki tihedaid juukseid, mis kasvavad ikka kiiremini ja kiiremini. Ega mehedki oma kiilaspäisuse üle rõõmusta. Kui kõik need seerumid ja kapslid, mida reklaamitakse juuksekasvu parandamiseks ka toimiksid, siis polekski meil varsti ühtki kiilaspäist meest või õhukeste juustega naist.
Uudis sellise päriselt toimiva imerohu kohta leviks kiirelt. Kas Sina tead mõnd kiilaspead, kes on endale juuksed päriselt tagasi pähe kasvatanud?
Imelised lubadused ei piirdu ainult välimuse tuunimisega. Just sotsiaalmeedias ja meediaväljaannete veebilehtedel kohtab reklaame, mida ma tahaksin uskuda, kui need vaid tõele vastaksid. Reklaamitakse programme, millega lubatakse võõrkeel selgeks teha kahe nädala jooksul. Kuid ka selles valdkonnas ei ole olnud kuulda kellestki päriselt eksisteerivast inimesest, kes oleks just niimoodi võõrkeele suhu saanud. Huvitav, miks?
Tavatoode ei ole meditsiini imeline alternatiiv
Kaupmehed on oma imeliste lubadustega tunginud ilu- ja filoloogiavaldkonnast meditsiini. Oleks ju mõnus, kui mingi ehte kandmine või kreemi määrimine raviks haigusi. Kaubandusest on võimalik osta näiteks looduskivist ehteid või salve-kreeme, mille juures on tervendavaid lubadusi. Lubatakse ravi ja leevendust stressi ja vaimsete haiguste puhul, vabastamist pearinglusest ja maohaavanditest ning minnakse DNA ja RNA stabiliseerimiseni välja.
Võib ju vaielda, kas poolvääriskividel on üldse mingit toimet, ent haiguste puhul meditsiinile neist vastast ei ole. Muidu oleks nende toime ka meditsiiniliselt tõestatud ja arstid kasutaksid patsientidel ravivõttena just selliseid meetodeid. Määrid aga salvi ja haigus kaob. Kannad poolvääriskivist ehteid ja võid unustada oma südame- või neeruhäda, depressiooni ja maohaavandid.
Ettevõtja ihkab Sinu raha
Need on vaid mõned näited, kuidas kauplejad püüavad tarbijalt raha kätte saada. Müügiedenduseks antakse tarbijale katteta lubadusi. Tegelikkuses aga peab iga kaupleja vastutama iga oma sõna eest ehk kõik, mida ta lubab, peab ta suutma ka tõestada! Kui tõestusi ei ole, siis on tegemist tarbijale väärinfo andmisega. See on aga tarbijakaitseseaduse mõistes eksitav kauplemisvõte, sest tegemist on tavatootega, mis ei ole ravimitele võrdväärne alternatiiv.
Miks selline nõue? Kas ei oleks hea, kui kas või platseeboefekti põhimõttel saaksid inimesed lahti haigustest ja hädadest? Võiks ju väita, et kui piisavalt uskuda, siis tulebki paranemine ja kõik võidavad.
Ent nii see pole ja sel on mitu põhjust. Kõige tähtsam on, et selliste toodete kasutamine võib tarbijale kasu asemel tuua kaasa kahju. Võib juhtuda, et tarbija jääbki uskuma lubadusi ja lootma tervenemist, kuigi tegelikult võib tervis vajada meditsiinilist sekkumist.
Mida suurem fantaasialend, seda parem toode?
Nutikatel kauplejatel on piiritu fantaasia – mõeldakse välja igasuguseid imelisi lubadusi, mis on suunatud kõige tähtsamale ehk tervisele ja välimusele. Kui kalli raha eest ostetud toode oma mõju ei avalda, aga rahakott on sellegipoolest õhemaks jäänud, on pettumus suur. Kaupleja ei vasta aga pretensioonidele isegi siis, kui teda üldse õnnestub hiljem tabada. Tihtilugu on tegemist ettevõtetega kolmandatest riikidest ja nende puhul ei saa ka tarbijakaitseamet aidata.
Hoolimata riigiametite pingutusest ei ole sellised imelisi lubadusi jagavad ettevõtted turult kadunud. Ikka tekib juurde neid, kes soovivad põhjendamatute lubaduste najal võtta tarbijalt raha, andes vastu kaheldava väärtusega toote. Siin ongi peamine võti tarbija käes. Kui suhtuda loomupärase skepsisega lubadustesse, küsida täpsemalt, millega tegemist ja nõuda kauplejalt reaalset tõestusmaterjali, siis jääksid ebaausalt tegutsevad kauplejad hätta. Nõudluse puudumisel kaoks neil ka huvi oma tegevust arendada.
Iga toote puhul peaks tarbija mõtlema, kas need lubadused on reaalsed ja kas ta on nõus andma oma raha kauplejale, kes teda petab.
Pille Kalda
Tarbijakaitseameti kommunikatsiooniekspert
Kõige lihtsam on manipuleerida haavatud inimesega. Kes ei ihkaks saada oma probleemile kiiret lahendust. Siinkohal peaks toimima Riigi järelvalve ja vastavate reklaamide keelustamist.
on pidanud rahvast seni ullikeseks
Ullikest ei tohi ka petta. Ühiskond muutub ebastabiilseks kui me ullikeste juttu hakkame ajama. Üks meist kahest on nkn rohkem ullike kui teine…
Ilma ullikesteta pole võimalik äri teha! Ullikeste najal see maailm püsibki!