Sügiseti kogunevad Matsalu maile tuhanded sookured ning vähe on neid, keda kurgede pakutud vaate- ja kuuldemäng ükskõikseks jätab. Ka Matsalu loodusfilmifestivali tunnusheli on kurgede häälitsemine, sest mis muu võiks paremini siinset lindude sügisrännet tähistada.
Festivalil linastuvad filmid näitavad meie planeedi mitmekesisust, koduse Eesti ja laia maailma elurikkust. Näeme loodust omaette ja koos inimesega, keskkonnamuresid ja nende lahendamise teid. Filmide teemad ulatuvad globaalsest ökoloogilisest kriisist kodumaiste looduseinimeste portreteerimiseni. Kel vähegi huvi meie eluandva Maa vastu, leiab, mida vaadata.
Globaalseist teemadest on inimtekkeline kliimamuutus üks, millest ei saa mööda. Nõnda oli ka festivalil näha kliimat, selle muutumist ja polaaralade loodust käsitlevaid filme. Kliima on paljude tegurite toimel pidevas muutumises olnud Maa arengu algusest saadik, kuid juba mõnda aega on inimmõju olnud suur ja kasvav mõjutegur. Jääkatte taandumine polaaraladel on tõenäoliselt selle mõju tagajärg. Kui Pariisis selle aasta lõpul selgeid ja õiguslikult siduvaid leppeid ei sünni, on oodata kliimamuutusest tulenevate probleemide edasist kasvu, mistõttu on loomulik, et kodanikuühiskond valmistub poliitikuid survestama.
Siiski on ka põhjusi, miks võib kliimapoliitikas mõõdukat optimismi ilmutada, kas või juhtivate tööstusriikide vahel sel suvel kokku lepitu või Euroopa Liidu keskkonnanõukogu septembrikuised otsused. Ka senise rahvusvahelise keskkonnakaitse lugu annab alust loota paremale tulevikule.
Vaadakem näiteks, kuidas võideti üks praeguseks peaaegu unustatud globaalprobleem, osoonikihi kahanemine. Esmalt avastasid teadlased ohu: CFCd (ehk nn freoonid) ja mõned teised sünteetilised ühendid püsivad atmosfääris piisavalt kaua, et jõuda ka stratosfääri; stratosfääris katalüüsivad nad osooni molekulide kiiret lagunemist. Osooni kontsentratsiooni vähenemine võimaldab ultraviolettkiirgusel senisest enam maapinnale jõuda, mis omakorda on oht elustikule, sh inimesele.
Teadlaste avastusele järgnes avalikkuse jõuline reaktsioon, mis sundis poliitikuid tegutsema. Nii sõlmitigi 30 aastat tagasi Viini konventsioon osoonikihi kaitseks, mõni aasta hiljem järgnes Montreali protokoll, milles lepiti kokku konkreetsed meetmed.
Kokkulepped on pidanud, osooni hävitavaid aineid on järjest kasutusest kõrvaldatud ja tulemus on näha: kui alles paarkümmend aastat tagasi tuli peaaegu igal aastal uudis, et Antarktise kohal laiuv nn osooniauk on jälle kasvanud, siis nüüd on see suundumus murtud ja stratosfääriosoon näitab taastumise märke.
Paraku möödus rahvusvaheline osoonipäev, mil tähistati Viini konventsiooni 30. aastapäeva üsna märkamatult: tegemist on rahvusvahelise keskkonnakaitse edulooga ja head uudised väga ei müübi.
Nii nagu osoonihävitavad CFCd, on kasutusest kõrvaldatud ka toiduahelais kuhjuvad püsivad keskkonnamürgid DDT ja PCBd. Nende põhjustatud keskkonnakahju on juba suuresti ajalugu. Merikotkas on väljasuremise äärelt tagasi, tema arvukus on jõuliselt taastunud. Läänemere hallhülge asurkond on kosunud, nii et peetakse võimalikuks nende ettevaatlikku küttimist.
See aga ei tähenda, et kemikaalireostus on minevik. Üha uusi aineid võetakse üsna kriitikavabalt kasutusse, kuigi selle valdkonna bürokraatia on paisunud juba õige suureks.
Üks viimasel ajal muret tekitav laialt kasutatav aineterühm on PFC (polüfluoreeritud süsivesinikud). Mõni väiksema molekuliga PFC on kasvuhoonegaas, mõned suuremad seevastu võivad koguneda toiduahelais, nii nagu varem tegi seda DDT ja PCB. Uuringud näitavad, et PFCsid võib leiduda saasteallikaist väga kaugel, näiteks kõrgmäestike lumes. On viimane aeg hakata nende ühendite kasutust tõsiselt piirama.
DDT ja paljude teiste kurikuulsate mürkide keelustamisele vaatamata ei ole pestitsiidide kasutamisest põhjustatud probleemid sugugi minevik, sest keelatute asemele võetakse kasutusele uusi. Raske on sõltumatu teaduse abil otsuste tegemist mõjutada: tööstuse tellitud uuringuid arvestatakse enam. Vaevaga õnnestus Euroopa Liidus kehtestada mõne neonikotinoidi kasutamise ajutine keeld, sest andmeid nende kahjulikkusest mesilastele jt tolmeldajaile kogunes liiga palju, et neid saaks ignoreerida. Tööstuse surve keelu tühistamiseks on suur, tolmeldajaid jt põllumajandusele vajalikke putukaid aga rünnatakse endiselt teiste mürkidega.
Keerukas bürokraatia keskkonna kaitseks pestitsiidide eest on osutunud jõuetuks, asjaomased riiklikud kavad on õõnsad ja integreeritud taimekaitse hakkab muutuma sõnakõlksuks. Nii saabki järjest tähtsamaks maheviljeluse osakaalu suurendamine põllumajanduses, sest sel viisil toodetakse ilma sünteetiliste pestitsiidideta. Nii hoitakse putukaid ja neist toituvaid linde – mõlemaid on mahetootjate põllumajandusmaal selgelt rohkem. Ka ei kasuta mahepõllumajandus mineraalväetisi, vähendades lämmastiku ja fosfori kannet veekogudesse.
Meil on palju tublisid mahetootjaid, kes näitavad looduse suhtes vastutustundliku toidutootmise eeskuju. Kui aga on huvi eeskuju otsida kaugemalt, soovitan vaadata Matsalu loodusfilmide festivalil linastunud filmi „Talunik ja tema prints”, kus vastutustundliku põllumajanduse ABC kenasti selgeks tehakse.