Lääne-Nigula vallavolikogu esimees Andres Kampmann. Foto: Arhiiv
Täna varahommikul sõitsid mitmed Läänemaa, Hiiumaa ja Saaremaa valdade ja vallavolikogude juhid Europarlamendi saadiku Urmas Paeti kutsel Brüsselisse, et tutvuda Europarlamendi tööga ja arutada põletavaid probleeme Eestis.
Lääne-Nigula vallavolikogu esimees Andres Kampmanni sõnul on jutu fookus suures pildis Eesti oma probleemidega ja kuidas Euroopa Parlamendis Eesti asju kajastatakse. „Alates põgenikest lõpetades seakatku ja muude teemadega,“ selgitas Kampmann.
Tema sõnul on seoses põgenikega kõige suurem mure see, et riigi tasandil valitseb selles küsimuses üsna suur teadmatus. „Europarlamendis juba nähakse, kuidas asjad võiksid toimida. Tänasel vestlusel Urmas Paetiga me saime tunduvalt rohkem informatsiooni kui seni riigi tasandil ministeeriumide esindajatega saanud oleme. Paistab, et meie valitsus ei tee Europarlamendiga eriti koostööd,“ nentis Kampmann.
Kui mujal Euroopas on paljude riikide jaoks põgenikud ja nendega tegelemine reaalsus, siis Eesti valitsuse suhtumine tundub Kampmanni sõnul üsna elukauge. „Nagu Urmas Paet ütles – see ei anna tulemust, kui vaieldakse selle üle, kas me võtame 360 või 320 põgenikku vastu. Fakt on see, et me peame nad vastu võtma, aga me ei ole selleks valmis, sest vaidlus käib teistel teemadel. Ka see on murekoht, et pole ühte konkreetset vastutajat – kõik nagu vastutavad, aga keegi ei vastuta,“ rääkis Kampmann.
Eksisteeriks nagu kaks maailma – üks on Euroopa Liidu oma ja teine siseriiklik elukorraldus. „Riik küsib omavalitsustelt valmisolekut põgeniku vastuvõtmiseks, aga selge on see, et ega keegi ei taha pea ees tundmatusse vette hüpata, sest keegi ei tea, mil määral riik oma toetustega meie selja taha on – kas kulud jäävad omavalitsuste või riigi kanda. Kes kui palju ja midagi kanda võtab, seda ei tea tänasel päeval täpselt ju mitte keegi,“ selgitas Kampmann.
Iga pagulase kohta on küll ette nähtud summa, mille omavalitsus n-ö kaasa saab, aga mis siis saab, kui see summa otsas on? „Neid küsimusi, millele keegi vastata ei oska, on veel väga palju. Üks küsimus on näiteks see, et pagulased tahaksid mingi hetk tööle minna, et inimväärselt elada, aga meie seadusandlus erinevalt mitme teise riigi omast ei luba neil seda enne üheksa kuu möödumist teha. Aga samal ajal vajavad nende lapsed juba haridust. Tänasel päeval meil ei ole ka see korraldatud – on ainult uusmigrantide lapsi puudutav regulatsioon. On väga palju sotsiaalseid küsimusi, mis on lahendamata, aga nad on meil varsti ukse taga. Me ei ole valmis neid vastu võtma, sest seadusandlik pool ei ole küps. Seda tuleb muuta ja täiendada,“ rääkis Kampmann.
Ta rõhutas, et teadmatus ja ebakindlus uue olukorra ees külvab mõistagi hirmu – mis saab siis, kui me nad vastu võtame? Riigi poolt kaasavaraks antud summa vallajuhtide hinnangul kõiki vajadusi ei kata, aga peamiseks probleemiks ei peetagi mitte raha, vaid asjaolu, et kohalikes elanikes tekitab trotsi ja pahameelt see, et põgenikud ei tööta.
„Kuigi neil oleks valmisolek tööle minna, et inimväärselt ära elada, nad ei saa, sest seadus ei luba. Paljude riikides on nii, et kohe pärast asüülitaotluse kinnitamist võib inimene tööle minna. Meil jääks pagulane praegu pikaks ajaks sotsiaaltoetuste peale ja ise endale elatist teenida ei saa. Need inimesed on niigi näinud palju viletsust ja kannatust ning kui nad peavad Eestis meie sotsiaaltoetuse peale ja keelata neil töö tegemine, siis see ei ole väga hea väljavaade,“ ütles Kampmann, lisades, et paraku pole näha veel ühtegi konkreetset märki, et nende küsimustega valitsuses tegeletaks.
Arutelu Urmas Paetiga Eesti elu teravatel probleemidel jätkub ka täna õhtul ühises õhtusöögilauas.
Eestisse jõuavad vallajuhid tagasi homme hilisõhtul.
Loos toodud informatsioon ei vasta tõele.
Rahvusvahelise kaitse saanud isik ehk pagulane saab Eestis tööloa koheselt koos elamisloaga. Seega inimesed, keda üle Eesti laiali paigutatakse, saavad koheselt alustada töötamist, seadusest tulenevaid takistusi selleks ei ole.
Rahvusvahelise kaitse taotleja ehk varjupaigataotleja ehk pagulase staatust alles taotleval inimesel tekib Eestis töötamisõigus kuus kuud pärast riigile taotluse esitamist sõltumata sellest, kas politsei- ja piirivalveamet on tema taotluse osas selleks ajaks otsuse teinud või veel mitte. Varjupaigataotlejaid üle Eesti laiali elama ei saadeta. Kui neid peaks Eestisse sattuma, elavad nad Vao-sarnases pagulaskeskuses.
Allikas: Sotsiaalministeerium, Siseministeerium.
brusseli käpik ja eestima mahamüüja ostab kohalikke üles