Ameerika reisikiri
15. osa
Bensiinijaama õuel tõmbas tähelepanu tankima saabuv võimas Land Rover, slepis haagissuvila, mis oli suurem kui auto ise. Magamisosa rippus auto kasti kohal. Kogu reisi ajal nägimegi ainult selliseid kolakaid. Meil nähtuga on need haagissuvilad suuruselt võrreldavad siin ringisõitvate Humeri suvilaautodega. Siis saabus suur reka. Olin neid nii hotelliaknast kui ka sõidul jälginud. Eemalt vaadates tekitasid nad aukartust ja mõtte, kuidas sellised, 24 meetrit ja pikemad, sõita on.
Meil on meediast läbi jooksnud, et arutusel on lubada Eestis linnadevahelisi vedusid pikemate kui 12meetriste autodega. Kas see ka kinnitati, ei tea. Seda 28 meetri pikkust veokit aga sain nüüd imetleda ja käega katsuda. Läksin uudistama. Seletasin juhile, kes olen ja kuhu lähen, ning palusin uudistamise pärast vabandust. Sohver oli lahkus ise, tegi kabiini ukse lahti ja pakkus võimalust rooli istuda. Oli ikka tõeline maanteede laev. Juht palus mu kaelas rippuva fotoka ja tegi minust mõned pildid. Hea mälestus.
Juba oodati mind bussi. Järgmine peatus pidi olema Suur kanjon. Taas suhteliselt tasane üksluine maastik. Siis olid eespool näha lennujaama hooned ja mõned lennukid. Jõudsin veel mõelda, miks on sel lagedal kohal lennujaam. Polnud ju ühtki hoonet, asulat ega märki tsivilisatsioonist. Lähemale kihutav reisibuss andis vastuse. Lennujaama hoone ja maantee vahel territooriumi piirdeaia ääres lösutas kõhuli maa peal veel paar kunagist uhket õhulaeva. Ühelgi hoonel polnud enamasti aknaklaase. See oli mahajäetud lennujaam. Viis-kuus lennumasinat, oma ratastel, upakil või päris kõhuli, olid ilmselt rikkis. Nende remont ja ettevalmistused ümberpaigutamiseks olnuksid ilmselt kallimad kui mahajätt. Küll me lennundusmuuseum saaks siit materjali ja eksponaate, käis peast mõte läbi. Seega nn kummituslennujaam. Muidu on ikka kummituslinnad. Ameerikas on neid palju. Euroopas on minu teada ainult Itaalias – kunagine Craco.
Tasapisi hakkas teeäärseile lagendikele rohkem põõsaid ilmuma ja ka puid. Viimaste pikkus kasvas, algul paari meetrini, siis pikemakski. Seejärel tulid meie mõistes metsatukad, mis läksid üle metsaks, kust oleks nagu torm üle käinud. Rohkem oli kuivanud puid pikali kui kasvavaid. Nagu aru sain, hakkasime jõudma oma reisi sihtkohta – Suure kanjoni rahvusparki. Geoloogid ütlevad, et park sisaldab endas viit seitsmest loodusvööndist. Milline nüüd nende teadusliku keele järgi hakkas, ei oska öelda. Igatahes oli juba midagi vaadata. Mitu tundi järjest kõrbe moodi lagendikke oli juba ära tüüdanud. Kuigi, kui uskuda geolooge, olime sel teel kolme neljast kõrbetüübist ära näinud. Täpsemalt öeldes hakkasime jõudma põhjast lõunasse suunduva Suure kanjoni idaservale (Shout Rim). Õigem on vist tõlkida, et kanjoni idaveerule. Maantee nr 180 kulges metsasegaduse keskelt läbi ja äkki olime Tusayanis, Arizona väikseimas linnas. Üle paarisaja majapidamise, ligi 600 elanikku ja nende keskmine vanus 31 aastat. Linn ise veel noorem, alles veerand sajandit. Linn tekkis ja tegutseb selle nimel, et võtta vastu neid külastajaid-turiste, kes saabuvad lennukite ja autodega ning tahavad edasi minna paari miili kaugusel asuvasse Suurde kanjonisse. Linna sümbol tundus olema kotkas. Arvan ise, et tegu on austusavaldusega üliharuldasele California kondorile, kelle suursugust liuglemist kanjoni kohal pidid aastas ikka mõned turistid nägema. Kui suur ta just on, ei tea, aga tema kujusid oli mitmes kohas. Meie reisibuss peatus siin selleks, et võtta peale lõunasöögipakid, mis meile ka kohe kätte jagati. Öeldi, et kui pargis kohal oleme, söögu me, millal tahame.
Ärevus kasvas: veel mõned kilomeetrid ja olemegi kohal. Täitub mu unistus, mis kunagi poisiliku mõttevälgatusena pähe tuli ja sinna kinnistus. Kohe, kohe peaksime jõudma Grand Canyon Village`i ehk Suure kanjoni asulasse, õigemini vist alevikku. Nüüdki veel, kui Tusayan ja GC Village nähtud, mõtlen, kui imelik: veidi üle kahe tuhande elanikuga GC Village oma raudteejaama ja viie majutuskohaga on alevik. Üks hotell veel, El Tovar, mis avas uksed jaanuaris 1905, on Ameerika ajalooliste hotellide liidu liige. Neli korda väiksema elanike arvu ja nelja hotelli ning lennuväljaga Tusayan on aga linn.
Tihedamaks ja korrapärasemaks läinud metsavõsastiku vahelt paistis grupp hirvi, vist viis-kuus tükki. Kuigi maapind oli rohkem paljas kui rohune, oli midagi samblasarnast ja seda nad ilmselt siis nosisid. Eespool paistis autode rodu, edasi hargnes see kolme rivvi. Meie buss sõitis paremasse, kus oli kirjas: ekskursioonid. Tuli tunne, nagu oleksime piiriületuspunktis. Olime Suure kanjoni rahvuspargi „uksel”.
Kalle Tõnisma