Sotsiaaldemokraatide 21 ettepanekut koalitsioonileppe muutmiseks valmistasid pettumuse neile, kellel oli veel meeles tänavu kevadel sotside esimeheks valitud Jevgeni Ossinovski troonikõne.
„Valitsuses olles tuleb teha suuri asju,“ rõhutas Ossinovski partei kongressil. „Koalitsioonileping tuleks avada, et suured asjad saaksid tehtud.“
Lõppeval nädalal saime siis teada, et suured asjad on doktoranditoetuse suurendamine vähemalt 80 protsendini eelmise kalendriaasta keskmisest palgast; üliõpilasele ravikindlustuse tagamine kogu kõrgkooli immatrikuleeritud aja jooksul; represseeritud isikute pensionide vabastamine tulumaksust jne.
Kõik need mõtted on ju toredad ja kui riigil rahaliselt võimalik, võiks need ka teoks teha. Ainus mure on, et paari kuuga, mis Ossinovski kõnest möödas, on sõna „suur“ tähendus sotside käsitluses muutunud nii väikeseks, et tekib küsimus, kas säärase kribu-krabuga sobib ikka koalitsioonilepet koormata. Mõne asja saaks ju ka ilma pidulike allkirjatseremooniateta koalitsiooninõukogus või valitsuskabinetis kokku leppida ja lihtsalt ära teha.
Kõige suuremaks pettumuseks on selles mõttes sotside ettepanekud majanduse elavdamiseks. Neid on tervelt kolm: 1) tõsta ettevõtete (ka FIEde) maksuvaba käibe piirmäär 25 000 euroni; 2) tagada Eestis kõrgkooli lõpetanud välismaalastele elamis- ja tööluba; 3) nüüdisajastada riigihangete süsteem, mis tagaks regionaalsetele ja/või väikestele ja keskmistele ettevõtetele parema ligipääsu avaliku sektori tellimustele.
Needki ettepanekud vääriksid kaalumist. Kas neid aga sobib ikka nimetada suurteks või on tegemist kosmeetikaga, mida ka Ossinovski ise praegusele koalitsioonileppele ette heidab? Kas sotsid tõesti usuvad, et kui need kolm ettepanekut teoks teha, siis lööb Eesti majandus õitsele?
Kui sotside ettepanekutest üldse mõnda suureks kõlbab nimetada, siis on need eelkõige tulumaksuvaba miinimumi suurendamine 400 euroni kuus (palgavaesuse leevendamiseks) ja õpetajate palga tõstmine 120 protsendini keskmisest palgast. Ehk siis kaks ettepanekut 21-st.
Tulumaksuvaba miinimumi tõstmise katteallikaks pakuvad sotsid tulumaksumäära tõstmist 3-4 protsendi võrra. Maksutõus ei rõõmusta kedagi ja sotsid teavad hästi, et Reformierakond ja IRL seda läbi ei lase. Järelikult on see ettepanek mõeldud kas valitsusest lahkumise ettekäändeks või siis lihtsalt ettepanekuks, mis läbirääkimiste käigus ohverdada, et mõni teine ettepanek läbi läheks.
Õpetajate kiiret palgatõusu pooldavad kõik valitsuserakonnad ja nõnda on see koalitsioonilepingus praegugi kirjas (küll mitte 120 protsendina keskmisest palgast). Sotsid pakuvad katteallikaks alkoholiaktsiisi tõusu ja seegi pole paha. Küsimus on ainult tempos: kui kiiresti peaksid tõusma aktsiisimäärad, mida äsja juba ennaktempos tõsteti, ja kui kiiresti peaks tõusma õpetajate palk, et riigieelarve ots otsaga kokku tuleks. Lõpliku otsuse langetab seega taas kurikuulus Exceli tabel.
Vormilisest küljest on hea see, et sotside 21 ettepanekut ei eelda tegelikult koalitsioonileppe „avamist“ (mida iganes siis selle avamise all silmas peetakse). Isegi kui koalitsioonipartnerid kõik sotside ettepanekud heaks kiidaksid, ei tuleks ühtki varem kokku lepitud sätet tühistada või ümber teha. Need üksnes täiendaksid senist lepet. Seega ei eelda sotside algatus uue leppe sõlmimist, vaid üksnes vanale leppele lisa vormistamist.
Kõige tähtsam küsimus on siiski see, kus olid sotsid oma ettepanekutega varem. Kuidas need toredad mõtted neile just nüüd pähe kargasid? Miks nad ei tulnud nende mõtetega lagedale õigel ajal, koalitsiooniläbirääkimistel? Koalitsioonileppele kirjutasid ju kõigest neli kuud tagasi alla kõik riigikogusse valitud sotsid, teiste seas ka praegune esimees Jevgeni Ossinovski.
Säärane uute toredate mõtete tulv keset suurt suve jätab paratamatult mulje, et kõige suurem asi, mida nende ettepanekutega taotletakse, on tegelikult sotside enda mainekujundus. Ühe erakonna mainekujundusprojekti sidumisega ühise valitsusvankri sappa on partneritel raske leppida isegi siis, kui mõni sotside ettepanek tundub neile muidu hea ja vääriks teoks tegemist.
Kalle Muuli
riigikogu liige, IRL
Jep, meie kohalikust kobrulehest on saanud nagu kirikuõpetajate jutluse koht ( Samost, Muuli, Bahovski ) – ilmselt suuremad meedia väljaanded neid enam lugeda ei taha, siis trügivad siia, et ehk need napakad läänlased ikka loevad.
on valinud kirikuõpetaja taktika, tõrva teisi ja kiida ennast
Mis on on selle kirjutise autori SUUR ASI millega ta ajalukku läheb…. Ilmselt need kaks õlut prae kõrvale, mida see ROTT oma raha eest osta ei raatsinud.
Muuli võiks nüüd jälle Aaviksoo teemal sõna võtta. Alles see oli, kui mees kiitis Aaviksood ja tema valimist rektori ja valimisprotseduuri musternäidisteks ning sõimas TTÜ professoreid.