Avatud uste päevi, mil maal tegutsevad ettevõtjad võtavad vastu külalisi ja pakuvad neile tegevust, on varemgi korraldatud. Nii avasid eelmisel aastal Lääne-Eestis suisa kahel korral ukse turismiettevõtjad, kes tutvustasid puhkevõimalusi.
Seekordne avatud talude päev erines aga varasemaist, sest nüüd sai minna uurima, kuidas maal tegelikult elatakse ja kuidas toit põllult toidulauale jõuab. Nagu ütles Hanila valla Aaviku talu perenaine Eha Raja: „Inimesed said tulla vaatama, kuidas pärismaalased elavad.”
Tänapäeva linnalapsel pole tihtipeale enam maavanaema ja maavanaisa, kel laudas paar lehma-lammast-siga ja traktor kuuri all. Seepärast on igati tänuväärne, kui saab sõita kas või ühel päeval aastas maale, astuda sisse taluväravast, silitada looma, ronida traktorile, näha, kuidas köögivili põllul kasvab või kuidas saab viljast jahu ja heinast silo.
Talu on tootmisüksus ja nii on avatud talude päevalgi loomasilitamisest ja traktorile ronimise võimalusest tähtsam, et talus toodetav jõuaks tarbija kätte. Olgu see siis ainult sel ühel avatud uste päeval, mil külaline saab koju kaasa osta värskeid juurikaid, liha ja mune, kohapeal toodetud kanepijahu, maitsetaimi vms.
Veelgi parem oleks, kui ost ei jääks ühekordseks. Nii nagu vanasti pani maavanaema linna kolinud sugulastele kotiga kartulit või porgandit kaasa, oleksid linnaperedel nüüd püsikontaktid talupidajatega, kellelt nad oma söögilauale värsket talukraami saavad.
Nii võib vahest öelda, et avatud talude päev oli samm linna- ja maainimeste lähendamisele ja sellest võidavad mõlemad: linnarahva toidulauale jõuab Eesti toit otse eesti talust ning talupidaja, kel on kindlad kunded, saab kindluse toota ega pea kartma, et toodang kätte jääb.
Praktilise kasu kõrvale jääb emotsionaalne pool, osasaamine ehedast elust.
Ma lugesin, et maavanema asemel, tekitas vähemalt lugemishuvi…
kui pead ikka iga päev hanguga loomade sitta välja loopima läheb juhtkirjal vaimustus ruttu üle