11. osa
Olime hotellis Trump International, kust pidime välja kolima kolmapäeval. Päeval, mil oleme Suures kanjonis. Tulime siia kaheks ööpäevaks esmaspäeval. See oli meie reisi kõige šikim ja moodsam hotell. Timo ütles juba reisi alguses, et broneeris kaheks ööks kõige peenema hotelli, kogemaks, kuidas sellises teenindatakse ja ollakse. Argipäeval ehk nädala sees maksis ööpäev 183 dollarit pluss 20 dollarit toateenindus. Nädala lõpus, reedest alates hinnad kahekordistusid. See komme on muide peaaegu kõigis suurtes hotellides.
Spaahotellina oli ta tõesti hea paik, aga see oli ka kõik. Asukoht oli ebamugav, vana ja „uue” Las Vegase vahel. Igale poole minnes tuli kasutada ühissõidukit või taksot. Teenindus oli kuidagi sassis. Livreedes mehed sebisid siia-sinna, tekitades närvilisust ja rohkem segadust kui kiiret teenindamist. Numbrituba oli muidugi moodsat tehnikat täis ja tuba ise oli mugav. Kööginurk oli täiuslik, isegi serviis oli. Kohv, tee ja mineraalvesi oli vabalt võtta, aga arvestusega, et jagub kahele külastajale päevas. Kord päevas käis ka toateenindaja ja küsis, kas vajame koristamist ja millised on meie soovid.
Hotelli omapära oli, et väljast oli ta üleni kuldne. Sisse ei näinud mitte kuskilt, kui välja arvata kolm peaust. Eemalt paistiski see 62 korrusega hoone nagu püsti seisev kullakamakas.
Meie elasime juba järgmise päeva – kolmapäeva – tähe all. Tulemas oli pikk ja põnev päev, üheksa tundi bussisõitu ja viis tundi Ameerika suurimat looduse imet, Suurt kanjonit.
Muretsesime, kuidas saab meie asjadega. Kuhu me kohvrid jätame? Hommikul enne kella kuut juba läheme, tuleme õhtul kell kümme. Läksime administraatori juurde nõu küsima. Tehti selgeks, et pole probleemi. Ööpäev läbi on töötaja, kelle töö ongi vastu võtta või välja anda pagasit. Kui küsisime tasu üle, vastati, et see käib maja teeninduse juurde, lisatasu pole. Süda läks kergemaks.
Pidasime plaani, et nüüd peaks hoiatama ka järgmist hotelli, et me tuleme hilja. Läksime sinna. Seal pakuti meile uus ja parem plaan. Administraator pakkus, et hommikul võtke kohvrid kaasa, annate ära ja lähete siis ekskursioonile.
Hommikul sõitsimegi taksoga uue hotelli ette. Andsime kohvrid ära ja läksime õue oma reisibussi ootama. Juba enne poolt seitset tuli ette suur uhke buss. Meie küsima, kas rahvusparki sõit. Ei. Jälle buss, kell oli täpselt pool seitse. Umbes 30kohaline diislitossaja oli veidi roostes ja sisemuski oli päevi näinud. Ronisime peale ja olime veidi nördinud. Pikk reis ei tõotanud selle bussiga küll kõige mugavam tulla.
Tiirutasime veidi ringi, ühest hotellist teise, nägime meile juba tuttavaid paiku. Rahvast kogunes buss peaaegu täis. Sõitsime puudega ümbritsetud platsile, kus seisis juba varem hotelli ees nähtud ilus buss, veel üks 45 kohaga ja väiksem Mersu-buss. Meid kõiki kamandati bussist välja.
„Kes lähevad kanjoni vaateplatvormile, need suurde bussi. Kes lähevad rahvusparki, need väikesesse bussi.” Tuju tõusis. Astusime sisse minu meelest alles mõned tuhanded kilomeetrid sõitnud mugavasse 18 kohaga bussi. Meid oli kokku neliteist. Istmed olid mugavad, kõrge seljatoega. Bussis oli telekas ja mängis vaikne muusika. Super! Sisenes bussijuht. Tutvustas, et tema on meie sõidutaja, giid ja toitlustaja. Lasi ringi käima blanketi, millele tuli kirjutada oma nimi ja kas soovime hommikusööki ning lõunat. Kõige lõpuks oma allkiri. Hommikusöök pidi olema kella üheksa paiku teel asuvas puhvetis, lõunat lubati pakina sihtkohas, söö millal tahad. Kell oli saanud seitse, ettevalmistused ja paberid täidetud. Kuna me midagi küsida ei osanud, istus giid-juht rooli ja läks sõiduks. Ees ootas neli tundi sõitu Arizonase osariiki, kanjoni poole.
Seadsime ennast mugavalt istuma. Et oli juba valgemaks läinud, vaatasime bussis ringi, naeratasime reisikaaslastele, nemad meile. Linn hakkas läbi saama, nagu ka 25 miili (40 km) kiiruspiirang ja alustasime kihutamist läbi Nevada osariigi tühjade avaruste.
Bussijuhil oli nüüd rohkem aega meiega tegelda. Ta lubas meid umbes nelja tunniga kohale viia, vahepeatus tuleb Hooveri tammil, siis hommikusöök ja veel väike peatus, kus tema tangib ja meie saame käia tualetis või suitsu teha. Tagasi tuleme otsemat teed ja umbes pool kümme oleme tagasi Las Vegases.