Kalle Tõnisma Ameerikas. ERAKOGU
Ameerika reisikiri 9
Hakkasin jõudma vahakujude näituse suure saali lõppu. Edasi tulid selle mandri kuulsamad sporditähed ja lauljad. Siis laste lemmikud ja ka lemmikfilmiloomad. Vaatamisega hakkas natuke kiireks minema, sest külastajad paluti filmisaali. Lubati 5D filmi, mis pidi kestma 12-13 minutit. Nagu öeldakse, kogu raha eest. Kodus pole aega olnud vaadata. Haapsalus Rannarootsi keskuses on olnud võimalus selliseid filme vaadata, aga ikka sai mõeldud – järgmine kord. Ju vist selliste mõtlejate tõttu need siit minema kolisidki. Niisiis, 5D film. Istud, prillid ees ja tunne on selline, et oled „asja sees“. Kui kindlusemüür kokku varises, siis hoidsin kõrvale, sest tundus, et osa kive langevad mulle peale. Tool, millel istusin, kõikus ja värises tugevasti. Valusööst käis kaelast läbi, kui tõmbasin pea kõrvale mulle otse näkku lendava suure raudtala eest. Siis heideti üks tegelane kõrgelt kaldalt jõkke ja pritsmed lendasid mullegi kaela. Nii ma sealt saalist märjana ja valutava kaelaga välja tulin. Ja otse suveniiripoodi, kus oli kõike, mis saalis nähtud, mis filmis nähtud ja rohkemgi veel.
Aga õhtu oli alles ees ja minul veel tulemas loomashow ning päeva pidi lõpetama kantri superstaaride kontsert. Illusionist Dirk Arturi loomashow oli muidugi super, millist Euroopas vist ei ole. Vähemalt kuulnud küll pole. Hanede, partide ja kanade väljatõmbamine kaabu või kasti seest oli tühiasi. Parimaks pean mina ja ilmselt ka kogu saal näitsiku moondumist suureks tiigriks.
Lavale lükati suur puur, kuhu Dirk sulges ühe oma kena assistendi ja kattis selle suure-suure roosa linaga. Mõne arusaamatu sõna ja liigutuse järel, nagu illusionistid seda teevad, tõmmati kattelina maha. Puuris oli väga kena, suur ja triibuline tiiger. Lasknud meil korraks üllatusest hinge tõmmata, võttis illusionist lukkudest lahti puuri esivõre, seejärel külgmised. Tiiger urises ja astus sammu ettepoole, allalastud esivõre peale ning vaatas saali. Saal ahhetas. Mis siis saab, kui tiiger ei allu taltsutaja käskudele-keeldudele.
„Kui palju värsket liha sulle, et saaksid maitsva õhtusöögi?“ küsis Dirk oma sõbralt. Saal ohkas hirmust ja siis saabus talumatu vaikus… Alles siis märkasime peenikest terasketti, mis kulges ümber tiigri kaela esijalgade vahelt läbi puuri keskpõrandale. Kahju, et ei tohtinud pildistada. Programmis osales veel kaks tiigrit ning üks ütlemata kena valge tiiger. Tund ja veerand kulus nii ruttu, et oli lausa kahju, kui etendus lõppes.
Nüüd pidin ruttama, sest ees ootas kontsert. Kontserdipaik asus Hollywoodi maja ühes saalis, mis mahutas umbes kolmsada pealtvaatajat. Mul oli piletil märgitud VIP koht. Saali sisenedes sain aru, et need on viis pehmet rõngasdiivanit lava ees, kus igas oli kuus istekohta. Hõivasin siis koha ühe diivani keskpaigas ja silmitsesin, mis toimub. Sain aru, et vaatamata piletil märgitud kohtadele istusid inimesed, kuhu keegi soovis. Arvestades lava ja akustikat tormasin minagi kiiresti saali keskele, kõrgemale kohale. Nagu hiljem selgus, oli valik mõnus ja kuuldavus hea. Kantrit olen alati armastanud ja lootused olid suured.
Kontserdikavas oli viis esinejat. Hakkasin juba veidi muretsema, et ei saa seda elamust, mida ootasin. Kui siis äkki kuulutati maha, et lavale tuleb Texase kantri grand old man Willie Nelson. Tema oli tõesti pärl. Kolme loo järel plaksutas rahvas püsti seistes, mis on seal kombeks, kui väga-väga meeldib. Pealegi oskas ta laval galantselt käituda. Enne üht järjekordset lugu pöördus ta lava ees istuva daami poole ja tunnistas, et pole varem nii kena naist näinud: „Kahju, et ma nii vana olen.“
Alustas järgmist lugu ja kinnitas vahemängu ajal jälle: „Kurat, kohe kuidagi ei saa sinult silmi, kena daam,“. Rahvas muidugi naeris ja püüdis vaadata, kellest on jutt. Nelsoni viis laulu korvasid kogu kontserdi keskpärasuse. Pole muidugi ime. Mees on muusikaga tegelenud üle 55 aasta. Peamiselt kantri ja ka pop. Esimese plaadi tegi ta alles 1973. aastal, aga esimesed lindistused pärinevad aastast 1956. Ainuüksi Ameerikas on ta müünud ligi 40 miljonit plaati. Välja on ta neid andnud 115 erinevat. Kel tema vastu huvi ja tahab tema muusikat kuulata, otsigu Youtube`st.
Minu arvates on tema parim kantrilugu „It`s all going to Pot“ („See kõik läheb ühte patta“). Olen väga tänulik, et 82aastane vanameister nõustus koos minuga pilti tegema. Kallis mälestus.