Edward Lucas: Blatter ja Putin

Vladimir Putin juhib Venemaad samamoodi nagu Sepp Blatter Rahvusvahelist Jalgpalliliitu (FIFA). Rohke kuld ja kard ning elav askeldamine paneb kergeusklikke arvama, et toimumas on midagi hiilgavat. Tegelikult tagab luksusliku elu tipus helde kingituste jagamine tähtsatele toetajatele. Kulukas mainekampaania hoiab hurraakoori täishäälel. Koostööalteid ootab kostitamine, ent kriitika lükatakse tagasi kui omakasupüüdlik kallutatus. Lihtne on näha, miks kaks liidrit – autoritaarsed, salatsevad ja ahned – omavahel nii hästi läbi saavad.

Ma mõistan poolreligioosset kirge, mida jalgpall tekitab (ehkki minu puhul on kinnismõttelisuse ja hüsteeria allikas teine spordiala: kriket). Kui mäng on sedavõrd ilus, on võimalik talitseda vastumeelsust isikute vastu, kes ala juhivad.

Ent kui hoolime vabadusest ja õiglusest rohkem kui jalgpallist, on argumente 2018. aasta jalgpalli maailmameistrivõistluste boikottimise kasuks kaugelt enam.

Selle vahetu põhjus on FIFA kohal heljuv korruptsioonilehk. See ei kompromiteeri mitte üksnes FIFA kahtlast juhtkonda, vaid kõiki, kes sellega läbi käivad: sponsoreid, panku ja kandideerijaid.

Mõistagi on võimalik, et Venemaa pälvis 2018. aasta MM-i korraldusõiguse vaid konkureerivate kandidaatide erapooletu hindamise alusel. Siiski pole see tõenäoline, eriti kuna sama otsustusprotsess andis 2022. aasta MM-i Katarile. Tegemist on valikuga, mis on üheaegselt naeruväärne (riigi talumatult kuuma ilma) ja eemaletõukav (ligi 1200 riigi ehitusobjektidel orjatööd tehes hukkunud töölise tõttu).

FIFA on aastaid näidanud üles soovimatust aktsepteerida kontrolli oma tegevuse üle või tahet kõrvaldada oma ilmselgeid puudujääke.

Isegi praegu ei näita organisatsioon ühtegi märki koostööst USA ja Šveitsi uurijatega seoses altkäemaksujuurdlusega, mis tugineb hävitavatele tõenditele üleastumistest.

Härra Blatter käsitab organisatsiooni statuute samasuguse põlgusega nagu härra Putin Vene põhiseadust. Kuidas on FIFA liikmesriikidel võimalik kodumaal (kus kokkuleppemängud on ohtlik ja kasvav probleem) korruptsiooni mängust eemal hoida, kui nad vaatavad läbi sõrmede reeglite rikkumisele jalgpalli kõrgeimas organis?

Abi on ainult boikottidest. FIFA muutub siis, kui sponsorid lõpetavad lepingud, pangad sulgevad FIFA kontod ja Euroopa riigid ning klubid – endiselt tähtsaimad jalgpallijõud maailmas – ütlevad, et nad ei taha enam kaasa mängida.

Teine põhjus 2018. aasta MM-i boikottimiseks on asjaolu, et tiitlivõistlused on putinliku valitsemismudeli keskne osa. Sarnaselt sellele, kuidas Rooma keisrid leiva ja tsirkusega oma võimuliialdusi looritasid, loodab Kreml, et MM viib kohaliku ja rahvusvahelise avaliku arvamuse eemale selle läbikukkumistelt (nagu korruptsioon ja tagurlikkus). Ukraina sõda üksi peaks olema piisav põhjus võistlusest kõrvale jäämiseks.

Üldisemalt on Lääne probleem üleastumiste puhul, nagu korruptsioon spordis või geopoliitiline õõnestustegevus, kollektiivse tahte puudumine. Me oleme piisavalt tugevad, et tulla toime härra Blatteriga. Samuti saaksime me hõlpsalt hakkama härra Putiniga, kui oleksime valmis kandma rohkem kahju ja enam riskeerima. Me teame, mis on valesti ja mida tuleb teha. Me lihtsalt ei taha seda teha. Vaikset elu elada on lihtsam ja populaarsem.

USA, kus jalgpall on pelgalt ajaviide, on võtnud juhtrolli FIFA vastutusele võtmises. See häbi peaks sundima Euroopat astuma oma hilinenud samme härra Blatteri groteskse impeeriumi vastu ning tegema sama härra Putini puhul.

***

Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor. Ta on ajakirjanik ning Washingtonis ja Varssavis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresident.

Lucase kolumn ilmub BNS-is igal esmaspäeval.