Emakeeleõpetajaile on pahameelt valmistanud, et tänavusel eesti keele eksamil ei olnud väga palju pistmist eesti keele ja kirjanduse õppeainetega, pigem oli tegemist üldteadmiste eksamiga, kus emakeele õpetajad on tanki pandud ja kivid lendavad nende kapsaaeda.
Milline peaks olema puhtalt keele ja kirjanduse eksam, mille sooritustulemuste eest oleksid ainuisikuliselt selle aine õpetajad nõus vastutama? Kas selline, kus tuleb etteantud tekstis koma õigesse kohta panna ja kokkukirjutatavaid sõnu kaarekesega ühendada? Ja kirjanduse pool peaks sisaldama mõne loetud raamatu sisukokkuvõtet ja selle üle arutamist? Sellisel kujul eksam oleks ääretult primitiivne ja näitaks vaid õpilase mehaanilist õppimisvõimet.
Ka kirjand, mida pidid alles mõned aastad tagasi abituriendid kirjutama, ei olnud puhtalt mitte keele peale loodud, vaid ka selle tarbeks ammutasid lõpetajad ideid teistest ainetest ja igapäevaelust. Ka seal ei olnud ainsaks hindekriteeriumiks õigekiri. Teemad olid siis laiemad? Eks olenenud see toona ja olenes ka nüüd pigem kirjutajast ja tema teemalaiuse nägemisest.
Kui kaotati valikainete eksamid, on igati mõistlik, et kaudselt on need kajastatud ka teistes eksamites. Lõimumisest on ju räägitud ei tea kui kaua, praktikas on see jäänud pigem tagaplaanile.
Võib-olla tõesti oleks mõistlik nimetada eesti keele eksam ümber küpsuseksamiks, et juba eksami nime järgi oleks aru saada, millega täpselt tegu. Ei ole ju eksami sisu see, mille üle on kurdetud. Ilmselt ei vaidle ka keegi vastu, et üks täiskasvanud inimene, mida gümnaasiumilõpetaja ongi, peaks oskama nii korrektselt kirjutada kui ka arutleda ja analüüsida nii, et teda mõistetaks.
Täna, emadepäeva õhtul on aega õpetajal ka lehed läbi lugeda. 🙂 Rõõm seegi! Repliigi korras tahan lisada, et paraku ei õpetata gümnaasiumis enam mitu aastat puhast grammatikat: on teooriakursused eri stiilidest, keele ajaloost ja meediast ning kolm praktilise eesti keele kursust, kus õpe on teemakeskne nagu see on võõrkeeltes ja iga teema juures käsitletakse erinevaid osaoskusi (lugemist, kirjutamist, kõnelemist, ka kuulamist) ning arendatakse sõnavara ja vaadeldakse lühidalt selle teemaga seonduvaid keelestruktuure. Õpe on väga loominguline, täis rollimänge (pressikonverentsid, kirjanduslikud kohtud jne), arutlusi, loovkirjutamist. Paraku jääb õigekirja drillimine selle tõttu tagaplaanile (ei tehta massiliselt lünkharjutusi ega panda komasid õigesse kohta). Sellist… Loe rohkem »
Just kirjandi sisu on see, mille pärast tuleks häirekella lüüa: Ei mingit arutlust, analüüsi, ei kirjutaja oma nägu ega isiklikku mõtet. Selle aasta kirjandites on pearöhk( variant 2) suurema palga otsingutel ja et Eestis vähenes eelmisel aastal rahvaarv 3600 inimese võrra, variandis 3 leierdatakse Venemaa ja Ukraina vaheliste suhetega. Kui oleks mehhaaniline grammatikale põhinev eksam, siis õpitakse vähemalt õigekiri selgeks.