MAROKO ÜLIPIKK KÕRBEMARATON. Üheksa päeva jooksul ei mõelnud muust kui veest

Andrus Karnau

andrus.karnau@le.ee

tiik

Madis Tiik Saharas. ERAKOGU

Maailma üheks raskemaks jooksumaratoniks peetava maratoni Sultan Marathon des Sables läbi jooksnud Madis Tiik kinnitab, et Sahara kõrbesse ta enam jooksma ei lähe – mitte sellepärast, et jooks olnuks kontimurdvalt raske, vaid sellepärast, et ühte asja pole mõtet mitu korda teha, kui on ka teisi väljakutseid.

Eesti e-tervise edendamisega tuntuks saanud ja Vormsis perearstipraksist pidav Tiik koos logistikaäris töötava sõbra August Tilloga on teadaolevalt ainsad eestlased, kes tegid läbi 30. korda peetud kõrbemaratoni.

Mõte minna Marokosse Sahara kõrbesse maratoni jooksma oli pikalt settinud. Õigupoolest oli see August Tillo peas paarkümmend aastat tiksunud unistus. „Mulle rääkis August sellest 2008. Aastal, kui tuttavaks saime. Mullu veebruaris küsis ta, kas läheme, ja ma arvasin, et läheme,” rääkis Tiik. 

Sultan Marathon des Sables on üks maailma kuuest-seitsmest ultrajooksust. Maraton koosneb neljast lühemast, 30–40 km pikkusest ja ühest pikast, 91 kilomeetri pikkusest etapist. Kokku läbitakse kõrbes 251 kilomeetrit. Võistluste tingimused näevad ette, et võistlejad peavad kogu varustuse (söögi, magamis- jm vahendid) seljakotiga kaasas kandma. Korraldajad on taganud vee ja ööbimiskoha telgis.   

Maratoni  algataja on Prantsuse kontserdikorraldaja Patrick Bauer, kes läbis 1984. aastal omal käel inimtühja kõrbe maratonidistantsi. Kui tavaliselt lubatakse sellele maratonile umbes 700 jooksjat, siis tänavu 30. maratoni puhul oli osavõtjaid poole rohkem – starti tuli 1380 jooksjat. Sellest aastast kuulub Sultan Marathon des Sables ka ultrajooksude võistlussarja. 

Hinnang, et tegemist on maailma ühe raskema maratoniga, ei kuulu Madis Tiigile ega August Tillole, vaid selle on Sahara maratonile andnud National Geographic.

2000 kilomeetrit treeninguid

Madis Tiigil olid kõrbemaratoniks valmistumisel peaaegu ideaalilähedased tingimused, sest tänu USAst saadud erialasele stipendiumile kolis ta perega pooleks aastaks San Diego lähistele Californiasse. Sealne maastik on Saharaga väga sarnane – kõrb, mäed ja soe kliima, ehk küll mitte nii soe nagu Aafrikas. „Californias oli küll 30 kraadi päikese käes, aga Aafrikas 35 kraadi vilus ja päike paistab lagipähe,” iseloomustas ta. 

„Sellise koormusega nagu sel talvel pole ma treeninud pärast seda, kui olin 1989–1991 Eesti koondise treeningulaagrites,” ütles Tiik, kes tunnistas, et viimasel paaril aastal oli ta üldse väga vähe trenni teinud, kuid nüüd läbis oktoobri algusest märtsi lõpuni joostes ja matkates 2000 kilomeetrit. „Kilomeetrid on üks asi, aga tundide arv, mis päevas trennide peale kulus, oli päris suur,” lisas ta.

Tavaarvamus, et kõrb on lõputu liivaväli, ei pea Madis Tiigi sõnul paika. Sahara maratoni rajast oli liivadüüne vaid üks kolmandik, ülejäänu oli kivikõrb. „Tihe kõva kuivanud maa, mis kividega kaetud,” iseloomustas ta maastikku. Puudu polnud ka mägedest, mida tuli ületada igal etapil – kui oru põhi oli 700 m kõrgusel, siis mäed, mis tuli võistlejail ületada, olid 1200–1300 m kõrgused.

Tiik tunnistas, et tänu USAs veedetud talvele oli tal võistlema asudes suur eelis sõber August Tillo ees, kes saabus jooksule jahedast ja lörtsisest Eestist. „Et organismi kuumusega harjutada, istus August tunde madala kuumusega saunalaval,” vahendas Tiik.

Inimesele piisab vähesest

Kogu maratoni vältel peavad jooksjad hakkama saama väga askeetlikes tingimustes. Et kogu vajaminev varustus tuleb seljakotis kaasas kanda, püüavad võistlejad seljakoti võimalikult kergeks saada.

Võistlusreeglid näevad ette, et stardis peab seljakott kaaluma vähemalt 7 kg, ja ette on antud ka nimekiri esemeist, mis peavad kindlasti kaasas olema. 

Nõutud esemeist tõi Tiik näiteks hädaabivarustuse: kompass, taskulamp ja peegel, viimane selleks, et eksimise korral saaks otsingukopterile endast märku anda. Varustusse kuulusid ka termokile, nuga ja soovitavalt priimus toidu valmistamiseks.

Isiklikest asjadest oli Tiigi seljakotis magamiskott, täispuhutav magamismatt, vahetusriided (üks paar varusokke, särk ja lühikesed püksid). Mõistagi pidi kaasas olema ka igaks päevaks vähemalt 2000 kcal väärtusega toitu. Toiduks kasutasid jooksjad suure kalorisisaldusega kuivtoitu, mis on valmistatud spetsiaalselt ekspeditsioonidele ja mägimatkajaile. Tiik tõi näite, et juurviljapasta, mis andis 800 kcal, kaalus pakendis 138 grammi.

Tiigi seljakott kaalus esimesel päeval üle 11 kilo ja seda oli tegelikult palju. Nutikamad ja kogenumad olid näiteks priimuse maha jätnud ja korjasid laagripaigas hagu, et vett lõkkel soojaks ajada. Ka eestlased, kel oli alguses kummalgi oma priimus kaasas, viskasid pärast esimest päeva neist ühe minema. „Jälle 400 grammi vähem,” ütles Tiik.

Magamiskotisse võib Tiigi sõnul suhtuda mitmeti – kui tema oma kaalus 600 grammi, siis mõnel oli näiteks magamiskotiks õmmeldud vaid lina ja magamismatti polnudki kaasas. Kokku püüti hoida iga grammi, nii näiteks oli mõni võistleja kuivtoidu originaalpakendist välja võtnud ja mässinud portsjonite kaupa õhemasse kilesse, et pakendi arvel 20 grammi võita. 

„Seljakott oli kõige suurem loteriikoht,” tunnistas Tiik. Just raske seljakoti tõttu oli tal esimese etapi läbimine piin. „Kott rappus iga sammu peal ja õlad olid valusad,” meenutas ta. Seljakott hõõruski lõpuks särki ja pükstesse augu ja selg oli marraskil.

Tiigi sõnul andis nädala jagu päevi askeetlikes tingimustes arusaama, kui vähe inimesel tegelikult eluks vaja on. „Selle võistluse varjatud taotluslik pool ongi see, et sind sunnitakse mugavustsoonist välja tulema. Nende 8–9 päeva jooksul, mil see üritus kestis, ei mõelnud millelegi muule, kui et kuidas oma veevaruga ühest punktist teise jõuda ja kuidas järgmist päeva planeerida,” rääkis ta. 

Eksimist polnud karta

Maratonirada oli jagatud viide etappi. Lühemate etappide läbimiseks oli osavõtjail aega kuni 10 tundi, pikima, 91 kilomeetri pikkuse läbimiseks 36 tundi. Kes ajaliimiti ei mahtunud, pidid võistluse pooleli jätma. Katkestajaid oli sadakond, neist enamik just ajalimiiti mittemahtumise pärast.

Et osalejad ei eksiks, oli rada tähistatud iga 500 meetri tagant. Samuti sai iga osavõtja kaardi, kuhu oli kantud asimuut, nii et eksimise korral sai kompassi abil taas õige tee leida. Madis Tiigi sõnul tegelikult eksimisohtu ei olnud, sest ees või taga paistis ikka mõni jooksja või olid näha jalajäljed. „Pikal etapil oli ehk tund sellist aega, kus jooksin täielikus üksinduses,” lisas ta.

Madis Tiik lõpetas maratoni 78. koha ja ajaga 31.03,53, August Tillo lõplik koht oli 196. ja aeg 35.34,32. Tiigi sõnul õnnestus tal oma siht täita – joosta alla 35 tunni ja tulla esimese 100 sisse.

Tiigile olid kõige raskemad esimene ja viimane etapp. Esimesel etapil oli kott raske, tunda andsid ajavahe tõttu magamata ööd ja liiga kiire algus. „Ma ka ei joonud ega jahutanud end piisavalt, mistõttu tekkis tõsine vedelikupuudus,” rääkis ta. Selleks, et jõuvarusid hoida ja järgmiseks päevaks kosuda, otsustas ta vahepeal kõndida. Kõnd oli maratonil lubatud. „Võib-olla 300 võistlejat olid sellised, kes enamiku aega jooksid, viimases otsas aga ainult kõndisid,” selgitas ta.

Kuigi eelviimast, 91 kilomeetri pikkust etappi oli Tiigi hinnangul kerge joosta ja enne viimast etappi sai ka päevakese puhata, läks ta viimast etappi jooksma oma sõnul kehva enesetundega – öösel ei saanud magada, energiat oli vähe, iiveldus ei lasknud korralikult süüa ega juua. „Pärast ütlesid pikamaajooksjad, et see pidi üsna levinud probleem olema, et pärast pikka etappi tekib raskusi toidu vastuvõtmisega,” rääkis ta. 

Oma edukaimaks jooksuks pidas Tiik kõige pikemat, 91 km pikkust etappi, kus ta ületas finišijoone 17ndana. Et aga eelmiste etappide 50 parimat startis teistest kolm tundi hiljem, oli lõplikus paremusjärjestuses tema koht 48.

Tiik rääkis, et esimesed 50 km ta jooksis, kuid järgmised 15 kilomeetrit, mis tuli läbida kõige suurema kuumuse käes, kõndis. „Võtsin endale kontrollpunktist veel veepudeli ja puhkasin sõna otseses mõttes välja. Jõudnud 65. kilomeetrini, valasin end veega üle ja hakkasin jooksma. Mida aeg edasi, seda paremaks läks enesetunne ja lihtsamaks jooksmine, väsimust polnud.  Minul oligi võistluse kulminatsioon pika etapi finiš,” meenutas ta.

Tiigi sõnul harjus organism oludega iga päevaga järjest rohkem ja jooks läks järjest lihtsamaks. Samuti tulid kogemused, kuidas end vormis hoida. Igale võistlejale oli korraldajailt ette nähtud 10 liitrit vett päevas, millest osa jagati 1,5 või 3 liitri kaupa välja kontrollpunktides, ülejäänu oli mõeldud söögitegemiseks. Tiigi sõnul ei suuda keegi 3 liitrit vett korraga ära juua, pealegi hakkaks see kõhus loksuma ja segaks jooksmist. Kaasas kandmiseks oleks see aga lisakoormus.

Nii kasutas Tiik taktikat, et kontrollpunktis võttis järgmisse punkti jõdmiseks kahte pudelisse 1,5 liitrit vett, ülejäänud 1,5 liitriga aga valas end üle. „Valasin end ligemärjaks. Kui see vesi aurustuma hakkas, tekkisid külmavärinad. See kestis 5–15 min, aga tekitas tunde, nagu jookseks jaheda ilmaga,” selgitas ta. 

Tiigi sõnul oli kliima Saharas selline, et higi ei tekigi – kõik aurustub. Nii ongi kõrbes jooksmise üks peamisi muresid keha ülekuumenemine.

Dušš oli vaid unistus

Sellist luksust, et pärast järjekordset etappi saaks end laagripaigas duši all puhtaks pesta või riideid loputada, võistlejail ei olnud – selleks ei jagunud lihtsalt vett. Nägu ja käsi sai puhastada niiskete salvrättidega.  

„Higist ja liivatolmust olid tossud ja riided täiesti tsementeerunud ja kivikõvad,” rääkis Tiik. Ta tõdes, et jooksutossud pidanuksid olema numbri võrra suuremad: kõvade jalanõudega allamäge jooks tampis varbad ära ja ilmselt tuleb varbaküüntega hüvasti jätta.

Õhtul laagris oli jooksjail oma rutiin – vahetati riided, tehti süüa. „Meie Augustiga tegime kolm sooja toitu päevas: hommikul putru, siis lõuna ajal, kui finišisse jõudsime, ja õhtul kella 19 paiku,” rääkis ta. Enamasti nokitses igaüks omaette süüa teha, aga kui kellelgi midagi üle jäi, jagati teistega.  

Tavaliselt lookles pärast jooksu pikk järjekord meditsiinitelgi ukse taga, kus 30–40 arsti-õde jooksjate tervisehädasid tohterdas. Peamine mure, millega meedikute poole pöörduti, olid kõikvõimalikud villid. Tiigi sõnul käisid inimesed õhtul pärast etapi lõpetamist ringi kangete jalgadega, aga järgmisel päeval on jälle kõik rõõmsalt stardis ja häda pole midagi.

Teine järekord, kus seisti, oli meilisaatmise järjekord. Et aeg kiiremini kuluks, suheldi omavahel ja heideti nalja. „Mida päev edasi, seda varem inimesed end magama sättisid,” lisas ta.

Magati berberi telkides, mis telgi asemel meenutasid pigemalt varjualuseid.  Tiigi sõnul polnud peavarjust suurt kasu, sest öiste liivatormide tõttu olid hommikuks ise ja olid ka kõik riided liivaga kaetud, liiv krigises pidevalt hammaste all.

Ultrajooksjate seltskonda nimetas Madis Tiik mõnusaks.  See on ala, millega tegelevad pigem keskealised – keskmine vanus 35–55 eluaastat. Vanim osaleja oli maratonil 84aastane, kes küll teisel päeval katkestas, sest ei suutnud teise etappi rängast lõputõusust üles ronida. „Isegi August ütles, et tuli sel tõusul neljakäpukil üles,” tõi Tiik näite.  Maratoni vanim lõpetaja oli 77aastane.

Et jooksu algataja on prantslane, oli ka osavõtjate hulgas suur prantslaste ülekaal. Teine rohkesti esindatud rahvus olid inglased.

Tiik ja Tillo jagasid telki ühe sakslase ja nelja prantslasega. Kirjut telgiseltskonda ühendas see, et kõik olid kõrgharidusega. Kui Madis Tiik on arst ja August Tillo tegutseb logistika valdkonnas, siis sakslane oli insener. Ainus naisterahvas telgis oli prantslanna, kiropraktik. Üks prantslane oli profijalgpallur, kes on kogu karjääri mänginud Prantsusmaa kõrgliigades. „Teda käidi seal kogu aeg intervjueerimas,” lisas Tiik.  

Omapärane tegelane oli 43aastane prantslasest firmajuht, kes oma esimese jooksu tegi alles 18 kuud tagasi, mil võistles töökoha kaudu 5 kilomeetri jooksus. Seejärel otsustas mees, kes polnud varem sportinud, end kirja panna 10 kilomeetri jooksule. Seejärel tuli juba maraton. „Inimene, kes enne polnud sporti teinud, alustas treeninguid 1,5 aastat tagasi ja jooksis nüüd Maroko maratoni,” toonitas Tiik ja lisas, et mees lõpetas esimese 500 seas.

 

Sultani kõrbemaratoni kolm parimat

Mehed

1. Rachid El Morabity (Maroko), 20.21.39
2. Abdelkader El Mouaziz (Maroko), kaotus võitjale 13.44
3. Aziz El Akad (Maroko), kaotus võitjale 45.18

Naised

1. Elisabet Barnes (Rootsi), 26.42.13
2. Anna-Marie Watson (Suurbritannia), kaotus võitjale 2.58.06
3. Natalia Sedykh (Venemaa), kaotus võitjale 3.12.26

 

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments