Aidi Vallik: Me ei tohiks sallida solvamist

Andrus Karnau

andrus.karnau@le.ee

Aidi Vallik

Lihavõttepühade ajal tekitas tormikese veeklaasis (või ehk pigem Soome lahe mõlema kalda vetes) Helsingin Sanomate lisas esitatud üleskutse eestlastele hüüdnimede otsimiseks.

Tormike loksutas seisvat vett isegi niipalju, et meie president pidas vajalikuks sel teemal arvamust avaldada, sama tegid paljud teisedki avaliku elu tegelased nii siin kui ka Soomes. Ning siinkohal läksidki asjad huvitavaks. Kummalisel kombel leidsid pigem soomlased kui eestlased, et selle üleskutsega ületas Helsingin Sanomat hea tooni piire ja et tegemist on lubamatu solvamisega rahvuse pinnal.

See on kahtlemata tõsi. Mind pani lihtsalt imestama, kuidas enamik asja kohta sõna võtnud eestlasi keeldus solvamist üldse nägemast või tunnistamast, või püüdis seda pisendada lihtsalt kergeks pühadeaegseks naljategemiseks.

Või õigemini – mind ei pannud see tegelikult imestama, vaid mõtlema. Tegelikult oli see elus juba liiga palju nähtud olukord, selline eestlaste tüüpiline reaktsioon ja käitumismuster, võib öelda isegi: eestlaste tüüpiline arusaam naljategemisest, sellest, et üks õige nali tehaksegi alati kellegi arvel ja kedagi solvates. Ning ühtlasi arusaam, et nalja objekt enda solvamise peale solvuda ei tohi, või kui ta solvub, siis see näitab, et inimene on huumorimeeleta ega saa naljast aru.

Ühised istumised ja peoõhtud sisaldavad peaaegu kohustusliku elemendina olukorda, kus keegi seltskonnast võetakse ette ja tehakse pikema aasimise objektiks. See toimub pereringides, sõpruskondades, kollektiivides. See lihtsalt on nii normaalne. Vaevalt võib leida inimest, kelle üle sellisel moel kollektiivselt nalja poleks heidetud ja kes selle üle tegelikult kunagi solvunud ei oleks olnud. Lihtsalt meil on hea toon seda solvumist mitte välja näidata. Meie norm näeb ette sellises olukorras iseenda üle kaasa naermist või vähemalt ignoreerimist ja halva mängu juures hea näo tegemist.

Hoolimata nalja maskist ja hea näo tegemisest on see mäng ikkagi halb, sest ta solvab ja alandab kedagi. Selle mänguga käib alati kaasas teatud väike provokatsioon: vaatame, mis objekt teeb ja kuidas vastab. Selle mänguga käib alati kaasas tahtmine olla sellest teisest üle või näidata enda paremust, suuremat sõnaosavust, teravamat meelt. See on enda upitamine teist alandades.

Aga seda me ei mõtle. Seda, et tegemist on klassikalise kiusamiskäitumisega, me kah ei mõtle. Et ka koolikiusamised arenevad just selle mustri järgi, seda ei tea koolist kaugemal seisvad inimesed ammugi.

Me elame kiusajate huumorikoodeksi järgi, sõbrad. See on meil kasvatusega sees. Mina ei tea, kust see tulnud ja nii massiliseks kasvanud on. Aga kuni see nii on, seni me ei tunne solvamist ära isegi siis, kui me oleme tegelikult solvunud ja nali meile haiget tegema hakkab. Ja kuni on hea toon mitte solvuda, seni peamegi enda alandamist naljakaks ja süütuks meelelahutuseks. Ning see on ebanormaalne.

Imbi Paju on nähtust analüüsinud pikemalt ja lühemalt, tema seletab seda totalitaarrežiimi keskel omandatud ellujäämismehhanismi ja sotsiaalse traumajärgse käitumisena. Ma ei oska seda ei kinnitada ega ümber lükata, aga kuskilt see tulnud on, see halva mängu juures hea näo tegemine, ignoreerimine ja hullemal juhul kaasaminek ning takkakiitmine. Igatahes see seletab soomlaste palju valulisemat reaktsiooni sellele ajaleheloole, justkui oleks neid endid püütud solvata. Ja see on neist ilus ning hea. See on midagi, mida meis (veel) ei ole.

Ma kardan, et kuni see solvamist salliv ja naljaks pisendav käitumisnorm meil valitseb, seni ei lõpe meil ka koolikiusamised, sest käitumisnormid omandatakse kodust. Ja usun, et just selle käitumise tõttu saavad rahva heakskiidu paljud räigete ning isiklikult kellegi pihta suunatud solvavate väljaütlemistega tuntud poliitikud, kelle kohta öeldakse muigvelsui „lapsesuu”, „naljamees”, „vaheda huumorimeelega” jne.

Veelgi enam, mulle näib, et see meie solvumist ja haavumist keelava käitumisnormi veidi kaugem mõju on omakorda see, et paljud meie poliitikud võivadki põhimõtteliselt teha, mis tahavad, sest endale eitust, solvumist ja vastuhakkamist keelates ei taju me enam piiri, mil seda tuleks tingimata teha. Seetõttu lubame ühel hetkel vabalt ka endale piltlikult öeldes pähe urineerida ning oleme piisavalt lambad, et ka selle peale sõbralikult kaasa noogutada.

Aga me ei ole lambad. Me oleme inimesed ja juba puhtalt sellepärast väärime üksteise lugupidamist. Ja et endast ning üksteisest edasi lugu pidada, ei tohi me sallida solvamist.

Aidi Vallik

kirjanik

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
9 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments
Naine
8 aastat tagasi

Kui me kõik vajame lugupidamist ja oleme eelkõige inimesed, siis miks võis igal viisil laimata meedias Edgar Savisaart? Kuni ta rivist välja kukkus.Kas ei peaks austama ka vastaseid? Puutinlane, kremlimeelne jne, neid sobib kasutada?Seepärast tundubki mingi tühiasja pärast hädaldamine variserlikkusena.

ah
8 aastat tagasi

Siinsed kommneteerijad ja ka kivirähk ilmselt hakkas kohe meeldetuletama kus neid solvatud on ja kui paks nahk neil on. Selge kaitsepositsioon.

Mailis
8 aastat tagasi

Tõesti pseudoteema. Ega vist keegi ei mäleta hüüdnime PÕDER!

Heidi
8 aastat tagasi

Tahaksin näha eestlast, kes poleks lätlaste kohta öelnud SALDEJUMS! Asi see siis kartul olla… Pseudoteema…

x
8 aastat tagasi
Reply to  Heidi

Palun väga – mina ei ole ühtki lätlast nii kutsunud ja tollest kuuevarbaliste jutust pole ma kunagi aru saanud. Minu meelest ei ole sugugi tegu pseudoteemaga ja tänan autorit artikli eest!

palve
8 aastat tagasi

Mina soovitan hingerahu palvet lugeda:
“Jumal, anna palun mulle hingerahu omaks võtta asju (leppida asjadega), mida ma muuta ei saa, julgust muuta asju, mida ma muuta saan, ning tarkust nende vahel vahet teha.”

Nimi+(kohustuslik)
8 aastat tagasi
Reply to  palve

See on huvitav kommentaar. Piibel. Juudid. Ossaraks kus juutide kohta on nalju ja kuidas neid solvatud on. Ja selle lõbu kasseerivad nad maailmalt täie rauaga sisse. Eestlane aga kipub peale maksma, et teda mõnitataks natukenegi.

kivirähk
8 aastat tagasi

kirjanik ja humorist Andrus Kivirähk andis ajakirjas Naised teada, et teda ei puuduta see, kui soomlased eestlastele hüüdnime otsivad.

“Minu arust oli see reageering natukene üle. Andku minna. Hüüdnimi on auasi, igale matsile seda ei panda,” leiab ta ning lisab juurde, et hüüdnime olemasolu näitab lähedasi suhteid ning paljastab, et teda kutsuti kooli ja ülikooli ajal Kiibitsaks. “Mulle see meeldis!” nendib ta.

Ivo
8 aastat tagasi

Sellist jama on ikka suhteliselt keeruline kommenteerida!