Ann Mari Anupõld: Loom on ikka loom

Loomi on kirbust elevandini ja kuldkalast kanaarilinnuni. Loom on ka looma seljas elav loom. Nii kirp kui ka puuk, lest kui ka täi. Loomal nagu koeral ja kassil võib neid olla ka tuhat tõugu koos kõigi tõule iseloomulike haiguste ja probleemidega.

Maapiirkonnas loomaarstina töötamise peamine võlu ja ka nuhtlus on selles, et hakkama peab saama kõigega. Vähemalt esmaabi peab suutma pakkuda ning siis juba teadma, kellele ja kuhu see eriline loom oma muredega edasi saata. Kuigi võiks ju arvata, et loomaarst peab ülikoolis kõigist loomadest midagi õppima, on see kuueaastase õppekava sees täiesti mõeldamatu. Nii on meil igaühel oma süvateadmised ja lemmikloomad. Ikka ja jälle loen ma meediaväljaannetest või foorumitest sissekandeid teemadel „Miks ei ole Eestis kuuevarbalise kilpkonna sabaotsa pediküüri spetsialisti” või „Eesti on lootusetu, siin ei oska keegi ravida roosade mesilaste pigmendipuudust”. Sellised süüdistused on kurvastavad, kohatud ja põhinevad tihtilugu täiesti ebarealistlikul maailmavaatel. Eestis on täiesti võrratuid ja geniaalseid oma ala asjatundjaid, kes teevad iga päev imesid, millest tasub rääkida, ja mis peamine, mida tasub kiita! Hajaasustusega Eesti on luksus, mille eest peame teatud hinda maksma. Seega ei jagu spetsialiste mitte igasse Eesti nurka, vaid neid on enamasti terves Eestis käputäis. See on täpselt see kogus, mis tagab neile inimestele ka piisavalt tööd ning äraelamisvõimaluse. Ühtlasi kindlustab selle, et nad töötavad tõesti ainult omal alal ega hakka, nii nagu teisedki, äraelamise nimel kõigega tegelema. Sest isegi kui oleks olemas kuuevarbaline kilpkonn või roosa mesilane ja te oleksite selle ainsa isendi õnnelik omanik, kas oleksite siis nõus selle nimel koolitatud spetsialisti aasta ringi rahastama?

Ühed põnevamad patsiendid mu arvates on kõige väiksemad väikeloomad, närilised, linnud ja mõnikord isegi kalad. Viimati tohterdasin üht haiget kassi. Kui töö oli tehtud, tunnistas omanik, et võtnud kodust igaks juhuks kaasa ka tšintšilja: ehk oskan tedagi aidata. Loom oli miskipärast poegimise pooleli jätnud, aga kõhtu kombates oli selgelt veel üks poeg tunda. Kui on teada, et tulevad erilised patsiendid, üritan ennast ikka võimalikult hästi selleks ette valmistada või kolleegidelt nõu küsida. Seekord pidin improviseerima. Vaatasin halli karvakera sama nõutult kui tema mind. Kahekesi jäädes oleksime ehk teineteisele selja keeranud ja võimalikult märkamatult omaendi toimetusi jätkanud, aga meie vahel seisev optimistliku naeratusega omanik sundis mind tegutsema ning tšintšiljat vagusi laual oma poolprofessionaalset abi ootama. Sobilikud ravimid olid mul õnneks käepärast ja riiulist leidus ka näriliste doseeringuid juhendav raamat. Pärast pisukest nuputamist, kuidas ravimit piisavalt lahjendada, oli süst tehtud ning jäime põnevusega ootele. Tšintšilja, vuntsid aeg-ajalt liikumas ja pilk uitamas mööda tuba, nagu ei suutnuks uskuda, et nii kergelt pääseb. Ega minagi seda eriti uskunud. Aga ei tulnudki kaua oodata, kui loomake näo krimpsu tõmbas ja lõpuks ka jälle pressima hakkas. Natukese abiga saime poja sünnitusteedest kätte ning tšintšilja ja mina võisime sügavalt välja hingata ja laubalt higi pühkida. Mõnikord peab ka lihtsalt vedama.

Eelmisel suvel sain aga hoopis teist laadi väljakutse, kui helistas mulle pühapäeva pärastlõunal üks sugulane ning päris, kuidas mu õmblusoskustega lood on. Vastasin, et väga hästi. „Tule siia. Olen tööpostil!” öeldi mulle seepeale.

Pakkisin asju ning mõtlesin, et huvitav, mis looma nad endale sinna töö juurde on tarinud. Nii panin kotti rohud ja materjalid koera ja kassi tarbeks. Kohapeal ootas mind aga hoopis üllatus. „Kus patsient on?” küsisin, mitme tuttava naeru täis pilgud mind jälgimas. Ega nalja jagamisega kaua oodatudki. „Oigab seal nurgas!” vastas mulle mu sugulane ning osutas diivanil siruli olevale töökaaslasele, kes verist rätikut oma lõua vastu surus, hambad ristis.

Hetkeks olin sõnatu. „Hull oled või? Ega ma siis inimest õmblema hakka!” vaatasin ma enda vastas seisvale mehele uskumatult otsa. Vastu sain vaid leebelt üllatunud pilgu. „Mis? Tahad öelda, et ta ei olegi loom?”

Ann Mari Anupõld

Piirsalu loomaarst