Valitsuskõneluste ja Eesti Kongressi 25. sünnipäeva varju jäi lõppeval nädalal veel üks veerand sajandi vanune sündmus, mille tähtsust võib vabalt võrrelda Eesti Kongressiga, kirjutab Kalle Muuli (pildil).
18. märtsil 1990, nädal pärast kongressi, toimusid esimesed enam-vähem vabad ENSV ülemnõukogu valimised. Rahvarinde ülekaalukas võit tähendas seda, et esmakordselt ei moodustanud Eesti NSV valitsust enam kompartei. Pool sajandit kestnud võimumonopol oli murtud.
Sellegipoolest olid Rahvarinde juhid pettunud. Lätis ja Leedus olid rahvaliikumised parlamendis absoluutse enamuse saanud, aga Eestis sai Rahvarinne alla poole mandaatidest – saadikurühma kuulus 43 liiget.
Rahvarinde juhid olid kavatsenud kuulutada ülemnõukogu uueks Asutavaks Koguks, teha uue põhiseaduse ja rajada uue riigi, kuid nüüd tuli sellest plaanist häältenappuse tõttu loobuda. Rahvarinde juht Edgar Savisaar ei saanud ka valitsust moodustada omatahtsi, vaid pidi otsima rahvuslaste toetust.
Mees, kes praegu lamab Tartu ülikooli kliinikumi intensiivravi palatis, alustas veerand sajandit tagasi valitsuse moodustamiseks Eesti sõjajärgse ajaloo esimesi koalitsiooniläbirääkimisi Eesti Kongressi juhtidega.
Kui praegu peetakse valitsuskõnelusi nädalaid, siis veerand sajandit tagasi piisas ühestainsast õhtust. See ajalooline kohtumine leidis aset 27.märtsil 1990 Kloostrimetsas, Tallinna Botaanikaaia direktori Andres Tarandi tööruumides. Tarand kuulus Rahvarinde saadikurühma ja Savisaarele meeldis tähtsaid jutte ajada metsas. Üheks tema salakohtumiste meelispaigaks oli näiteks Metsakalmistu sealsamas Kloostrimetsas.
„Mitut kohta te valitsuses tahate?” uurisid Rahvarinde esindajad kohe koosoleku algul. Eesti Komitee juhid vaatasid üksteisele kohmetult otsa. Võim oli kauge ja võõras asi.
„Ei ühtegi,“ prahvatas Kaido Kama. „Eesti Komitee ei saa olla ministrikohtadel okupeeritud Eesti valitsuses.”
Eesti Komiteed huvitas õiguslik järjepidevus – riigi saavad taastada ainult Eesti vabariigi sünnijärgsed kodanikud ning nende järeltulijad, mitte okupandid ja migrandid. Savisaar oli seni võidelnud uue, ENSV elanikkonnast lähtuva riigi eest, nüüd aga sõnas vaikselt: „Kui te mind usaldate, luban, et põhiküsimustes hakkan nõu pidama Eesti Kongressi juhtkonnaga. Nii. Ega lähe vastu selle tahtele. Seda ma garanteerin, kui te valite mind.”
Sellega oli põhiprobleem lahendatud. Rahvuslased lubasid toetada Savisaart peaministrihääletusel ja Savisaar lubas teha koostööd Eesti Komiteega. Enne lahkumist löödi käed, et kokkulepe vormistatakse järgmisel päeval ka kirjalikult, aga suures töötuhinas jäi see tegemata.
Savisaar sai ülemnõukogult volitused uue valitsuse moodustamiseks 1990. aasta 3. aprillil 54 häälega. Kaks häält vähem oleks tähendanud läbikukkumist. Savisaare poolt hääletasid 3. aprillil ka rahvuslased Mart Laar, Illar Hallaste ja Kaido Kama. Nad uskusid Kloostrimetsa kokkulepet ja Savisaare lubadust teha koostööd Eesti Komiteega.
Silmade avanemise päev saabus alles siis, kui Savisaar oli valitsusjuhiks saanud. Tema toon muutus üleöö. Kohe pärast ametisse astumist teatas ta, et ei vaja Eesti Kongressi nõuandvat häält, sest tema „valitsusel on ülemnõukogu seaduslikkus”.
Poolteist aastat hiljem, 19.augustil 1991, kutsus ülemnõukogu asejuhataja Marju Lauristin peaminister Savisaare eemaolekut ära kasutades Eesti Komitee esindajad siiski Toompeale. Kokkulepe, mis 1990. aasta märtsis oli jäänud paberile panemata, vormistati 20. augustil 1991 ülemnõukogu otsusena „Eesti riiklikust iseseisvusest“.
Selle otsuse peamine tähtsus ei seisne Eesti iseseisvuse deklareerimises, nagu vahel arvatakse. Seda oli ju deklareeritud mitmel moel ka varem. 20. augusti tähtsus seisneb ennekõike selles, et sel päeval otsustasid ülemnõukogu ja Eesti Komitee ühendada põhiseaduse assamblees oma parimad jõud ja taastada üheskoos põhiseadusliku korra. Kloostrimetsa kokkuleppest taganemine oli lükanud Eesti põhiseaduse väljatöötamise pooleteise aasta võrra edasi. 20.august 1991 oli mingis mõttes Kloostrimetsa kokkuleppe kordus, ainult et vene tankide hirmus vormistati see siis lõpuks ka kirjalikult.
Kalle Muuli
Juba siis oskas praegune vanameister nahka üle kõrvade tõmmata.