Ann Mari Anupõld: Tärkavast elust

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

Ann Mari Anupõld. Foto: Urmas Lauri

Ann-Mari Anupõld 017Kevad on imeline aeg. Esimesed lilled pistavad peanupud mulla seest välja, päike soojendab õrnalt alles talviselt karget maastiku ja kaugelt kõlavad linnuparved, kes on taas kodumaale suundunud. Talveuinakust ärkavad nii karu kui ka siil, ja tärkava looduse imelises mängus löövad lustakalt kaasa väiksemad elusolendid: tere tulemast taas elavate sekka, proua puuk! Ning kas te täna juba einestasite, preilid kirp, lest ja täi? Ega te tea, kuhu võis kaduda teie sõbranna, preili väiv? Ah et tema oli talv otsa aktiivne? No siis muidugi ei pea tema pärast muretsema.

Prouadele ja preilidele tasub seepärast rõhku panna, et just nemad on need, kes peamiselt loomadel toituvad, sest vajavad aineid oma järelkasvu tootmiseks. Nende parasiidiliikide isased paistavad enamasti vähem silma. Isased puugid näiteks ei kasva verd imedes peaaegu üldse, emased see-eest võivad pisikesest mustast täpist sirguda oasuuruseks halliks volaskiks. Oh seda rõõmu, kui selline Muki seljast kukkunud ja korralikult verd täis puuk peremehe pahaaimamata palja jala all paraja plaksuga lõhkeb ning parketile kustumatu jälje jätab. Või ehk leiate samalaadse kujundi hoopis laste voodist linade vahelt? Miisule meeldib ju ikka seal oma lõunaund veeta.

Puukidest tulenev suurim oht pole aga sugugi mitte majapidamise rüüstamine või õrnemate hingede šokeerimine. Samamoodi nagu inimestelegi võib puuk ka meie koduloomadele kanda üle raskeid haigusi. Kui paarkümmend aastat tagasi ei olnud borrelioosist ja entsefaliidist Eestis juttugi, siis nüüd on need haigused ja nende nähud kõigile tuttavad.

Kesk- ja Lõuna-Euroopas on aga üks käputäis puugihaigusi veel varuks ja vaevalt see aeg väga kaugel on, kui needki meile jõuavad. Soosivad seda ju tänapäeval reisimine loomadega, igasugune kaubavedu ja lõpuks ka muutlik kliima ning soojad talved. Selle ajani võib minna muidugi aastaid, aga kui vähegi võimalik, tasuks haiguse teket vältida. Et Mukile ei saa metsa minnes pikki pükse ja kummikuid jalga toppida, peab mõtlema puuginakkuse ennetamise muudele vahenditele, näiteks puugivastased kaelarihmad või nahale käivad tilgad. Kõik need vahendid on aga ajutise mõjuga, nii et olge tähelepanelikud, et te neid õigel ajal kordaksite.

Muki ja Muri ei saa küll teiega oma borrelioosi jagada, aga kui te Muki seljast borrelioosi kandva puugi ära nopite, on võimalik, et teiegi sellesse haigestute. Ühel tuttaval perekonnal juhtus paar aastat tagasi, et väga paksu kasukaga kollilaadne koer jäi suvel kuumemate ilmadega täiesti loiuks. Omanikud muigasid koera pikenenud uinakute üle ja võtsid tema põgenemist külma keldrisse kui asjade loomulikku kulgu. Kui aga koer ka kolmandal päeval ei soovinud ringi kepselda, oldi juba murelikum. Loomaarsti juures selgus siis tõde, et koer oli kuumarabanduse asemel endale puugilt haiguse saanud. Nagu alati, silmad lahti, ja olge tähelepanelikud!

Kui puukidele tuleb erilist tähelepanu pöörata soojemate ilmadega, siis kirpude ja täidega on asjad lihtsamad. Nad levivad iga ilmaga ja istuvad mõnusalt oma peremeesloomade sooja kasuka või hubase pesa varjus peidus. Ei morjenda neid ei vihm ega tuul, ka kerge pesu ei häiri neid sugugi. Kui need tüübid on kohal, tuleb kuulutada neile tõeline sõda! Et seda sõda ei tasu aga kuulutada kliinikus, selle pidin ma õppima praktika ajal. Nimelt tõid lapsed meile kliinikusse ühe leitud noore koera. Tegime talle siis põhjaliku ülevaatuse, kaalusime ja manustasime ussirohu ja parasiiditõrje. Pärast seda, kui olin tilga turjale pannud, jäin veel küüsi lõikama ja kõrvu puhastama.

Märkasin alles siis, kui oli juba liiga hilja, et kirburohi tõepoolest mõjus ning kirbud olid hakanud nagu madrused uppuvalt laevalt oma peremehe seljast voogudena lahkuma. Et minu käed olid veel koeraga kontaktis, tundsin end peagi üle keha sügelevat. Kliiniku laitmatult valgel laual liikuvad mustade täppide read ei jätnud toimuvas kahtlust. Inimene ei ole loomakirpudele õige peremees, ja nii need elukad mu seljas kaua ei püsinud. Hammustushaavad jäid mu käsi siiski veel tükk aega kaunistama ja kliinikut sain tol päeval veel mitu tundi küürida. Minu õppetund oli selleks korraks igatahes käes. Võin vaid soojalt soovitada probleemseid olusid õigel ajal lahendada ja ennetada, st enne, kui madruseid teie karvaste laevade seljas on juba miljonite ringis!

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments