Anvar Samost: Neljaks aastaks Lätti

Kõige suuremate muudatustega riigikogu valimised alates 1999. aastast tõotavad Eestile ridamisi üllatusi nii järgmiste valitsuste kui ka paljude põhimõtteliste küsimuste asjus. Valimiskampaania ise oli valimistulemusega võrreldes igav ja ettevaatlik.

Vähem kui ööpäevaselt distantsilt uut parlamenti hinnates tuleb esimese paralleelina pähe Läti. Ei ole me nii erinevad midagi, nagu vahepeal poliitikat vaadates tunduma hakkas. Ka Eesti valijad valivad igasse esinduskogu koosseisu mõne uue tulija, kel puudub selge nägu ja tegevusplaan. Ka siin korjab kõige suuremad häältekogused rahvuspõhise vastandumisega. Ka meie valija ei kipu võimuerakondi korruptiivse, reeturliku või ebaausa käitumise eest karistama.

Suurimad kaotajad on kaks selgeima maailmavaatelise baasiga erakonda – sotsiaaldemokraadid ja IRL. Kõige pikemalt valitsemisvastutust kandnud erakonnad – Keskerakond Tallinnas ning Reformierakond riigis – said valijailt kinnituse, et võivad täpselt samamoodi edasi minna. Väärib märkimist, et Keskerakonna juht Edgar Savisaar sai koguni tugevama toetuse kui nelja aasta eest ning Reformierakonna ridades pälvisid mandaadi nii Kristen Michal kui ka perekond Pentus-Rosimannus.

Valijate enamuse suhtes oleks vastutuse mõttes kõige ausam, kui Reformierakond ja Keskerakond nüüd kahekesi valitsuse teeksid. Riigikogus on selleks kohti varuga. Aga just liiga selgeks muutuva vastutuse ning edaspidise vastandumisvõimaluse kaotamise tõttu on see koalitsioon väga ebatõenäoline.

Sotsiaaldemokraatidele ja IRLile sai saatuslikuks Reformierakonna väiksema partnerina valitsuses osalemine. Ka Eestis kaasneb peaministri kabinetiga väga märkimisväärne administratiivne ressurss. Kui varem võis kahelda, kas seda on valimisedu nimel ära kasutatud, siis nüüd on vastus paraku selge. 

Kõige rohkem on kahju, et lootust suurteks muudatusteks tulevikus on uue riigikogu koosseisuga vähe. Uue põhjamaa kohta võib vaid nalja teha. Pigem näeme paljude valijate pettumist ning valitsustes nädalast nädalasse korduvat kemplemist pisiasjade ja poliitpunktide üle. Pettumuse leevendamiseks tuleb kindlasti jälle mängu mõni uus või varasemast suurem lausaline toetus.

Kui otsene poliitika kõrvale jätta, siis valimiste korralduse asjus saime tugeva signaali kampaaniatavade uuendamise vajalikkusest.

Eelmise nädala jooksul toimus teles, raadios ja veebis nii palju debatte, et neid on keeruline kokku lugeda. Üksi 25. veebruaril oli neid seitse (!) ja neist viimane, ETV maksu- ja majandusteemaline suur väitlus, algas mõned tunnid pärast seda, kui e- ja eelhääletus olid lõppenud ning ligikaudu pool valijaist oma otsuse juba teinud. Sama oli paraku ka laupäeva õhtul toimunud peaministrikandidaatide debati saatus.

Miks on ajakirjandus valimiskajastuse ja debatid koondanud sedavõrd kitsalt viimasele nädalale vahetult valimiste lõpu eel? Sisult ei toimu riigikogu valimised ju ammu mitte ühel päeval, vaid ligikaudu kaks nädalat enne seda, pikema perioodi vältel. Ilmselt on siin peapõhjus lihtsas inertsis, eriti rahvusringhäälingu (ERR) poolel. Ometi on just ERR see, kelle kampaaniakajastuse muutumine tooks kaasa muutuse erameedias, sealhulgas veebis ja trükiajakirjanduses.

ETV ja Eesti Raadio on traditsioonidega suured organisatsioonid, samuti määrab valimiste kajastamise korra iga kord alles paar kuud enne valimispäeva ringhäälingunõukogu. Rahvusringhäälingu tegevjuhtide suurim mure näib olevat, kuidas vältida süüdistusi ühe või teise erakonna või erakondade rühma eelistamises või ahistamises. Alles pärast seda tulevad küsimused debattide sisust ja eesmärgist.

Mõistlik oleks arvestada nii e- ja eelhääletuse osakaalu kiiret kasvu, erakondade muutunud kampaaniakäitumist kui ka selget vajadust kandidaatide, programmide ja erakondade senise tegevuse sügavama hindamise järele. Kui viimasest alustada, siis kindlasti ei saa ükskõik kui pädevate ajakirjanike, analüütikute ja saatejuhtide panus ära mahtuda viimasele nädalale eelhääletuse lõpu ja valimispäeva vahel. Halvimal juhul tekib küllastus, päeva jooksul seitse debatti ära vaadanud inimene vajab aga ravi.

Soome rahvusringhääling on oma valimissaated raadios ja teles juba mitmete valimiste jooksul ära jaganud mitmekuulise perioodi peale. Seal ei ole e-valimisi, aga põhjus on juba selleski, et nii saavad sõna enamad kandidaadid ja enamais küsimustes. Ei ole vaja samasse piiratud ajalise mahuga debatti kuhjata korraga kuut või enamat (Eestis europarlamendi valimiste ajal lausa üheksat) tippkandidaati. Pikema kajastuse korral ei saa juhtuda ka nii nagu Eestis, kus kahe erakonna tulumaksu tõstmise plaan selgus alles pärast eelhääletuse lõppemist. Pikema kajastuse korral saaksime kindlasti ka valimiskampaania, mis vähendaks ohtra reklaamisõnumi tampimisega saadavat eelist.

Anvar Samost

ajakirjanik, poliitik (IRL)