Täna pärastlõunal asetas suveläänlane Tõnu Ploompuu Haapsalus Väikse viigi ääres asuvale Bernhard Laipmanni mälestussambale pärja.
1933. aastal püstitatud monument on lakooniline. Roman Haavamägi kujundatud sambal on vaid mehe nimi ning aastaarv „1905“.
„Siis sai talle [Bernhard Laipmannile] hoolega punased toonid peale tõmmata,“ meenutas Ploompuu nõukaaega. Ise ta Laipmanni punaseks ei pea.
„Tollal oli punasus tinglik, Tammsaaretki peavad mõned punaseks,“ arutles Ploompuu. „Kui arvestada, et Bernhard Laipmanni poeg oli Vabadussõjas, tõsi küll, arstina, aga ikkagi selle poole peal. Seega on temas seda punast vaimsust on raske näha. Tema tegevus oli ikka kodanikuliikumine tollases tähenduses.“
„Viies aasta [1905.], see oli ju vastuhakk autoritaarsele võimule,“ selgitas Ploompuu. „Kodanike vastuhakkudel on alati on hea, kui keegi seal märatsema hakkab, siis saab neile kõigile tule peale tõmmata. Kodanike vastuseisu vedas Laipmann, kuid siis läks asi teravaks, hakati põletama mõisaid ning järgmise astmena tõmmati tuli peale kõigile. Kuna Laipmann oli mõisnikule kõige vastumeelsem isik, mees, kes julges härrale vastu räääkida, siis tema tuli ära koristada.“
Tõnu Ploompuu sõnul ei muutnud Bernhard Laipmanni legendiks mitte see, et ta hakkas mõisnikule vastu, legendiks muutis Laipmanni tema mahalaskmine. „See [mahalaskmine] oli üks ebaõiglasemaid üldse, mis toona oli,“ ütles Ploompuu.
Miks Bernhard Laipmann Tõnu Ploompuule nii sümpaatne on, et ta pärga tarides täna Tallinnast bussiga Haapsallu sõitis?
„Ta oli kodanik ning seisis kodanikuna vallarahva eest, oli nende eestkõneleja,“ lausus Ploompuu.
Haapsalus oli Tõnu Ploompuu ainus, kes täna Bernhard Laipmanni mälestas. „Aga reedel toimub Vigalas Laipmanni mälestuskonverents,“ lisas Ploompuu.
Bioloog Tõnu Ploompuu töötab Tallinna ülikoolis, tema suvekodu on Taebla lähistel. „Ühtlasi üritan maailma parandada, olen Vabaerakonnas,“ ütles Tõnu Ploompuu.
Bernhard Laipmann
- Bernhard Laipmann (2. veebruar 1865 Araste – 29. jaanuar 1906 Vigala vald) oli Eestimaa talupoeg, kelle hukkasid karistussalklased. Tema vend oli kunstnik Ants Laikmaa.
- Suhteliselt hea haridusega Bernhard Laipmann kujunes Paiba talu peremehena üheks Vigala seltsielu juhttegelaseks. Tema algatusel koostati 1905. aastal talumeeste märgukiri Vigala mõisnikule Bernhard Uexküllile, ta võttis osa Tartu aulakoosolekust. Kindral Vladimir Bezobrazovi karistussalk vangistas Laipmani. Koos Madis Lensmanni ja Anton Kolumbusega lasti ta Vigala vallamajast kilomeetri kaugusel Hansu talu koplis maha. Laipmann maeti Vigala kalmistule.
- Kohe pärast Laipmanni surma läks rahva hulgas liikvele legend (dokumendid seda ei kinnita), et talle määrati peksukaristus, kuid tema kui vaba mees keeldus häbistavast ihunuhtlusest ning valis surma. Seda motiivi on kasutanud Aino Kallas novellis „Bernhard Riives“. Filmi „Jõulud Vigalas“ (režissööriks Mark Soosaar) peategelaseks on samuti Laipman.
- Haapsallu on püstitatud Bernhard Laipmanni monument. Monument püstitati 1933. aastal. Selle autor on Roman Haavamägi. Monument asub aadressil Vaikne kallas 12 ning on arvele võetud ajaloomälestisena.
Fotod: Urmas Lauri
Bernhard Laipmann on Tõnu Ploompuu vaarisa.