Sotsiaalministeeriumi tellitud uuringu järgi on Läänemaal kuusteist lapsevanemat, kes töötavad välismaal ja on jätnud oma lapsed Eestisse. Arv on pisike, aga tegemist on peredega, kus töötavad välismaal mõlemad vanemad või ainus vanem, nii et lapsed on jäetud kellegi teise juurde. Eestis kokku on neid lapsevanemaid 822, ühtekokku 656 peret, kelle lapsed kasvavad suure osa ajast emata-isata.
Uuring pole ses mõttes ammendav, et põhineb 2011. aasta rahvaloenduse andmeil. Praeguseks on olukord kindlasti muutunud. Pole põhjust arvata, et välismaal töötajate hulk on selle aja jooksul vähenenud, pigem vastupidi, nii et tõenäoliselt on selliseid peresid kordi rohkem.
Ammendavat statistikat pole kuskilt võtta, sest välismaal töötamisest ei pea lapsevanem teatama kooli ega kohalikku omavalitsusse. Ammendav statistika polnud ka uuringu põhieesmärk. Pigem keskendub uuring teadvustamisele, et sellised perekonnad suhteliselt uue nähtusena on olemas, ja sellele, kuidas mõjutab välismaal töötamine laste elu, eeskätt nende laste elu, kes kasvavad suure osa ajast emata-isata.
Iseenesest ei tähenda vanemate välismaal töötamine, et lastel tekiks probleeme, et nad satuks ilmtingimata sotsiaaltöötaja või politsei huviorbiiti. Kui pere on tugev, lähedussuhted paigas ja laps jäetud usaldusväärsete ning kohusetundlike inimeste hoolde, saadakse enamjaolt hakkama. Uuringu järgi võib vanemate eemalolek probleemsete peresuhete korral isegi pingeid leevendada, lapsed muutuvad iseseisvamaks ja vastutustundlikumaks.
Tõsiasi aga on, et suure osa aega vanemaist eemal kasvavad lapsed, eriti väikesed lapsed, on suuremas ohus, haavatavamad ja riskikäitumisele altimad kui need, kelle ema-isa on päevast päeva kodus. Ükskõik kui hea on hooldaja, päris oma ema ja isa ei asenda lapsele keegi ega miski.
See ei huvita mitte kedagi meie poliitikuid huvitab võim ja ukraina probleemide lahendamine et ameerika onudelt kannuseid teenida.