Mõni aeg tagasi kostitati meid sõnumitega Eesti poliitikute suurest võidust Euroopa Parlamendis, kus olevat õnnestunud saavutada meile kõigile väga tähtis tulemus – kaitsti meie põlevkivitööstuse tulevikku, kirjutab Eestimaa Looduse Fondi merekeskkonna kaitse ekspert Aleksei Lotman (pildil).
Eestist valitud euro-rahvaasemikud – liberaalid Jaana Toom, Kaja Kallas ja Urmas Paet, sotsialist Marju Lauristin ning konservatiiv Tunne Kelam – olla suutnud kaitsta põlevkivitööstuse ja sedakaudu kuidagi ka meie kõigi elulisi huve. Ainsa meilt valitud rahvaasemikuna hääletas teisiti, kutsudes esile peavoolu rahulolematuse, roheliste fraktsiooni kuuluv Indrek Tarand. Paraku ei avanud senised meediakajastused kõnealuse hääletuse tagamaid kuigivõrd, jättes üsna selgusetuks, millest õieti jutt käib.
Kuigi Eestis kõneldi mainitud hääletusega seoses eelkõige meie põlevkivitööstuse tulevikust, oli põhiteemaks tegelikult hoopiski Kanada tõrvaliivast valmistatava kütuse märgistamine. Kütusekvaliteedi direktiiviga on Euroopa Komisjonile delegeeritud õigus kehtestada täpsustavaid nõudeid tavapärasest saastavama kütuse märgistamisel. Oktoobris otsustas komisjon, eelkõige Kanada ärihuvide survel – kuigi meie poliitikud kiirustasid seda enda töövõiduks kirjutama – mitte kehtestada selliseid nõudeid Kanada tõrvaliivast (ja ka Eesti põlevkivist) valmistatud vedelkütusele. Olgu siinkohal märgitud, et seni pole kumbagi veel Euroopa Liidu transpordikütuse turule toodud.
Euroopa Parlamendi keskkonnakomisjon leidis, et selline lahendus on maailma keskkonna, eelkõige kliima suhtes vastutustundetu ja tegi ettepaneku parlamendi täiskogul see tagasi lükata. Euroopa Komisjoni delegeeritud akti tagasilükkamiseks olnuks vaja kaht kolmandikku häältest. Euroopa Parlamendi täiskogu hääletusel jõulukuu keskel ei leidnud keskkonnakomisjoni ettepanek piisavat toetust. Kuigi tagasilükkamise poolt oli hääletanute enamus, ei saavutatud vajalikku kahe kolmandiku hääli. Sedagi tulemust rutati Eestis esitlema suure võiduna.
Igasugune fossiilkütuse põletamine on keskkonnale kahjulik, eelkõige selle tõttu, et muudab süsinikuringe tasakaalu ja seekaudu ka kliimat. Paraku on uuemal ajal, sedamööda kuis tavapärasemad naftamaardlad ammenduma on hakanud, kasutusse võetud järjest keskkonnaohtlikumaid maavarasid. Üks kurikuulsamaid on õigusega Kanada tõrvaliivad. Nende kaevandamiseks hävitatakse Alberta provintsis suurel pinnal puutumatut loodust ja reostatakse puhtaid põhjamaa jõgesid. Kasutuskõlbliku vedelkütuse saamiseks kulub märksa rohkem energiat kui sellesarnaste omadustega kütuse tootmiseks naftast, seega on ka kliimamõju suurem. Euroopa Komisjoni otsus, mida parlamendi täiskogu ei suutnud väärata, jätab tõrvaliivast toodetud kütuse võimalikud tulevased tarbijad ilma sellekohasest teabest.
Meie põlevkiviõli on küll tõrvaliivast erineva koostisega ja seega ka tootmistehnoloogia on erinev tõrvaliivast kütuse tootmisel kasutatavast. Siiski hindavad eksperdid kivist tehtud kütuse ökoloogilist jalajälge suuremaks kui naftast toodetul. Seega oleks igati loomulik, et ka põlevkivist pärit vedelkütuse turustamisel seda keskkonnamõju arvestataks. Eelkõneldud otsuste tõttu see nii ei ole.
Meid üritatakse panna uskuma, et põlevkivitööstusele erikohtlemise välja kauplemine on meie rahvuslikes huvides vaatamata asjaolule, et põlevkivitööstuse osa Eesti SKTst on 4 protsenti, samas annab see 80–90 protsenti reostusest. Keskkonnaõiguse Keskuse tehtud uuring näitab kaevandamise otsustamisel meil niigi pigem kaevandajate huvide kui kohaliku rahva ja loodusega arvestamist. Armastame küll näidata Eestit innovaatilise tulevikku suunatud riigina, kuid poliitikute enamik klammerdub eilse päeva tööstuse külge, jättes kasutamata võimaluse arendada uuenduslikku taastuval toormel põhinevat energeetikat.
Kõige alahinnatumad on meil ilmselt rohtse biomassi võimalused. Energiamajanduse arengukava tegemisel küll käsitleti põgusalt rohtse biomassi potentsiaali, kuid kava tervikuna seda piisavalt ei arvesta. Ometi aitaks just biomassi senisest ulatuslikum kasutuselevõtt hajutada energeetikat, parandada tööhõivet maapiirkondades ja vähendada kontsentreeritud tootmisega seotud julgeolekuriske.
Aastaid tagasi, kui hakkasime tegelema Lihula katlamaja heinaküttele üleviimisega, arvasid isegi mõned muidu mõistlikud inimesed, et lehmad võivad selle tagajärjel nälga jääda. Nüüd annab Kasari alamjooksu luhahein sooja juba aastaid ja ükski lehm pole selle tõttu nälga jäänud. Enamgi, Kloostri silla läheduses ja mujal luha naabruses võib näha, kuidas heinapallide hunnikud ikka veel aina kasvavad. Ometi on looduskaitseline vajadus hooldatavat luha pinda endiselt taastada, mistõttu on tulevikus sealt väljaveetavat heina veel rohkem. Ka kultuurmaadel piiratakse ilmselt lähiajal märkimisväärselt „euroheinategu” – kes tahab saada toetust, hakaku heina ka koristama. Seega on oodata heina pakkumise edasist suurenemist. Kuigi eriti suur on rohtse biomassi potentsiaal Läänemaal, jätkub seda ka mujal Eestis.
Rohtne biomass sobib tahkeks kütuseks, samuti saab seda kasutada biogaasi või sellest toodetava biometaani toormena; võimatu ei ole ka rohust vedelkütuse tootmine. Praegu vajavad paraku kõik need suunad arenduseks riigi tuge, kuid ärgem unustagem, et seni on riigi raha ohtralt jagunud ka põlevkivisektorile.
Maaelu säästev areng tähendaks põllumajanduse, energeetika ja looduskaitse integreerimist. Rohumaade igakülgne säästlik kasutamine võimaldab toota neil nii kvaliteetset liha ja muid loomseid saadusi kui ka mitmekesistada meie energiaportfelli. Niimoodi saame hoida meie põliseid pärandkultuurmaastikke, kus leidub elupaiku paljudele liikidele. Mitmekesisem maamajandus koos mitmekesisema maastikuga tähendaks ka suuremat elurikkust… ja paremat kindlust, et saame tulevikuski kodumaistelt niitudelt korjatud mett tarbida.
Eesti pikaajalistes huvides ei ole mitte põlevkivisektorile uute hüvede kauplemine, vaid uuenduslik ja taastuva toorme säästval kasutamisel põhinev areng. Indrek Tarand hääletas Euroopa Parlamendis meie kõigi heaks.
Aleksei Lotman, Eestimaa Looduse Fondi merekeskkonna kaitse ekspert
Oleks tore kui iga kingsepp jääks ka valimiste ajal oma liistude juurde, siis ei paistaks rumalus välja! Biometaani tootmine on kõige rohkem rahalist toetust vajav taastuvenergia tehnoloogia ehk selmet maksame me tarbijatena selle kõik oma rahakotist kinni. Biomass elektrijaama kateldes on mõtekas ja see on kõik. Viimase terviseuuringute alusel on inimeste surma põhjustajateks välisõhus transport ja koht- ja lokaalkütte kolded. Roheline siis soodustaks inimeste surmade arvu tõstmist ja toetamist. Ja lõpetuseks peaks mõni mõistma, et taastuvenergeetika tuleb niikuinii, aga alles aastal 2050 ja edasi. Sinnani me peame enne jõudma ja selleks on ainuke võimalus Eestis põlevkivienergeetika.