Prantsuse väljaande Charlie Hebdo toimetuses korraldatud massimõrv on näide ohust, mis tõstab Euroopas üha enam pead. See oht on radikaalne islam, mille järgijad on valmis üleilmse kalifaadi kehtestamise nimel ohtralt verd valama. Eesti siseministri Hanno Pevkuri jutt, milles ta vihjab, et meediaväljaanne oli ise süüdi, et tema ajakirjanikke tapeti, on äärmiselt lühinägelik. Pevkuri sõnadest kumab läbi sama naiivne soovunelm, mis on levinud lääneriikide poliitkorrektsusest pakatavais ühiskondades. Selle sisuks on lootus, et kui teha vaenulikule ideoloogiale meelehead ja hoiduda neid kritiseerimast, rahuneb vastane ja enam ta rusikaid ei vibuta.
Säärasest lepituspoliitikast tuleb loobuda ning igasugustele agressioonidele tuleb vastata jõuliselt, sest radikaalne islam ei mõista kompromissi. See põhineb varakeskaegseil tekstidel, mille üks alustalasid on püha sõja kontseptsioon. Lootus, et sellised äärmuslased sooviksid elada sõbralikult koos Euroopale omaste inimõiguste ja vabadustega, on juba eos luhtunud. Radikaalne islam põhineb šariaadi seadustel, mille võim on ülim ning mis ei kuulu vaidlustamisele. Kas need, kes on valmis islami- ga kompromissi saavutamiseks ära andma ajakirjandusvabaduse, on valmis ka selleks, et järgmisena nõutakse muude keskaegsete põhimõtete tunnustamist? Kui paljud meist on valmis selleks, et abielurikkumise eest surmanuhtlus määratakse?
Lääne Elu langetab hukkunud kolleegide eest pea! Me leiname, kuid seisame seda vapramalt ajakirjandusvabaduse eest.
Ajakirjandus, sealhulgas seesama juhtkiri, võtab Pevkurilt meediavabaduse sildi all õiguse sõnavabadusele. Vähe sellest, lisaks ka osatab sõnavabaduse kasutajat.
Ka see on sõnavabadus kui minister oma arvamuse, mis meediale ei pruugi meeldida, välja ütleb. Jürgen Ligi pidi meedia survel tagasi astuma, sest kasutas võimalust sõnavabadusele.
Eestis ei ole meedias sõnavabadust juba ammu on meedia diktatuur, mida meedia nimetab meediavabaduseks. On meedia arvamus ja on vale arvamus, mida meedia tümitama hakkab. Paraku.
Ka see on õõvastav, et antud juhtkiri kutsub üles jõudu kasutama.
Millisest ajakirjandusvabadusest te räägite. Ajakirjandusvabadus piirdub meil sellega et toimetused võivad piiramatult ümmardada kehtivat võimu. Nõuka aeg käib edasi. Tsensuur on ainult rafineeritum. Toimetuse ette otsa on vaja valida moevoolu esindav tropp ja võidujooks oodi laulmisele kehtivale võimule võib jätkuda. Aegamööda valitakse toimetusse samasugust tegevuskoodi kummardavad kolleegid ja lahkuvad need kes mustrisse ei sobi. Nii täidabki meie ajakirjandus partiekontori funktsioone, mille nimeks on müüdavus.