Kaitseliidu Saare, Lääne, Pärnu, Tartu ja Rapla maleva ühisõppus Orkaan, millest võtsid osa ka külalisüksused Lätist ja USAst, oli tänavu mere taga Eesti kõige suuremal saarel 6.–8. detsembrini.
Nagu varemgi, panid Lääne maleva meeste kõrval ennast sõjalises õppuses proovile vahvad naised Lääne- ja Hiiumaalt. Naised tegutsesid mitmes kohas ja mitmes ametis üle Saaremaa: kes oli staabis, kes lõi sidet, kes hoolitses võitlejate kõhutäie eest.
Üks osa meist moodustas köögitiimi “vaenlase” üksuses ehk Lääne sisekaitsekompanii koosseisus. Kompanii ülesanne oli vallutada reede õhtul Kaunispe neem Sõrve säärel ja hoida seda vähemalt 40 tundi enda käes.
Toomapojaks kutsutaval soomukil istuvad malevapealik Arnold Juhans (paremalt), soomuki taastaja Vahur Toomas ja Ott Luts. Foto: arakogu
Toomapojaga Orkaanile
Et kõik ausalt ära rääkida, alustagem algusest.
Lääne maleva staabi juurest asusid reede õhtul meie kokatiimist teele Kairi Baumer, Kersti Täht, Mare Laide ja artikli autor.
Mare oli köögikaupa vedava autojuhi Andre “turvamees”, meil Kairiga oli au sõita Toomapojaga. Kes veel ei tea – see on uhke soomuk BTR 80 UNŠ, mille on töökorda seadnud Lääne maleva mees Vahur Toomas. Toomapoja sees küll värises ja mürises-vilises kõvasti, aga kui tropid kõrva panna, oli sihtkohta jõudmine üsna soe ja turvaline.
Kohapeal ootasid meid ees juba kompanii hiidlastest võitlejad Karin Rünkorg, Anneli Teller ja parameedikud Jaak Rünkorg ning Küllike Tammeveski. Meil jäi üle ainult platsi võtta. Katlad paika, telk üles ja siis võis puhkama minna.
Läänlaste köögimeeskond (tagareas vasakult) Jaak Rünkorg, Andres Saks, (esireas vasakult) Aive Küünarpuu, Küllike Tammeveski, Karin Rünkorg, Kairi Baumer, Kersti Täht, Anneli Teller ja Mare Laidre. Foto: erakogu
Vaenlase territooriumilt vett toomas
Hommik tervitas meid pilvise ja vihmatibasena. Meie kodust kaasa võetud väike veevaru sai hommikusöögi valmistamisega otsa. Eelmisel õhtul levis info, et talust, kust pidime saama vee, meile vett siiski ei anta. Võib-olla tahtsid kohalikud elanikud meid kui “vaenlasi” nõrgestada ja alistuma sundida? Arusaamatu tõrksuse taga võisid olla ka proosalisemad põhjused, aga me ei suutnud saarlaste hingeellu nii lühikese ajaga süüvida.
Kohalik mees, kes meile vett andmast keeldus, ei teadnud, et meie hulgas on naiskodukaitse Lääne ringkonna esinaine Mare Laide. Tema on naine, kellele üks väike keeldumine tähendab vaid üht järjekordset väljakutset!
“No mis jutt, et ei saa?” ütleb ta sellisel juhul ja asub tegutsema.
Mare kelmikais silmis sähviski vallatu helk, kui ta võttis sihikule selle kohaliku venna, kes eelmisel õhtu praalis, et vett me küll ei saa! Ja kadunud Mare oligi! Mõne aja pärast põrises köögi poole võrdlemisi taltsaks muutunud kohaliku mehe väike punane auto, Mare roolis. Auto keeras tagumise poole katelde poole, tühjad kanistrid laoti sisse ja ikka Mare roolimisel tuiskas autoke üle kadakajuurte allika poole. Hiljem selgus, et allikas oli vastase territooriumil, nii et vet tsiviilautoga kätte saada oli selle hetke ainuke võimalus.
Vaat sulle Saaremaa vett!
Laupäev kulges köögis rahulikult. Hiljem selgus, et meie kompaniist välja saadetud luureüksusel (skaudid) õnnestus hommikul vastase baaslaagrisse tungida, kõik vajalik materjal enda kätte saada ja sõjaplaan segi lüüa. Vastasel läks enda kogumiseks ja uue plaani tegemiseks peaaegu õhtuni välja. Esimene rünnak tuligi alles hämaras. Olgu öeldud, et vastase laupäevaõhtused rünnakud löödi kõik edukalt tagasi.
Köögis kulges toiduvalmistamine mõnusas koostöös ja kella seitsmest pakkusime võitlejaile koorest makaronirooga. Õhtul kimbutas meid taas veepuudus. Et Mare oli kohaliku mehe kenasti ära moosinud, said võitlejad tuua vett nüüd sadamamajakesest. Sealne vesi oli aga meremineraalide segu, just nagu Boržomi, mitte aga kristalne Saaremaa vesi!
Meie kompanii juht Aadi Nuut, kes olevat olnud kogu õppuse aja vastaste kõige otsitum mees, rääkis, et temale helistasid saarlased alles pühapäeva hommikul ja pakkusid kohalikku joogivett. See juhtus tund aega enne tõsist lõpurünnakut – selge, et meid allutada ja hävitada!
Köögirahvas oli Kaunispel autojuht Andre ja Mare juhtimisel hästi hoitud. Andre oskas meie telgi sooja hoida. Nii mõnusas sissitelgis pole mina veel enne maganud. Mare käsutas iga rünnaku alguses relvata köögitiimi telki varju, ise haaras relva ja tormas lahingusse, hele juuksetutt pööraselt püsti.
Hommikune puder helbiti ära koos vaenlasega
Pühapäeva varahommik algas tegutsemisega heledas kuuvalguses. Toit tuli teha meremaitselisest veest. Puder oli kella seitsmeks valmis, esimesed portsjonid jagati juba välja, kui algas kõva täristamine. Lahing läks lahti ja sinna need pudrukausid jäid. Oh seda tärinat ja mürinat, kisa ja hala!
Vallutamine kestis kella kümneni välja! Meie üksus pidas vastu pool tundi kauemgi kui vaja.
Korraga lendas rahutuvi üle sõjatandri. Imeline vaikus laotus üle maa ja koos omadega seisid ka vastased, nurka teinud kassipoja näod peas, ühises toidujärjekorras. Nad olid üllatunud, et süüa jagus neilegi!
Kohvi mekkides venis nii mõnegi kohaliku nägu pikaks. Seletasime, et jooki ja sööki siin Saaremaal meile muust teha ei võimaldatud kui ainult mereveest! Kõhu said aga täis kõik, nii vaenlased kui ka omad! Mis sellest, et mekkis veidi meresoolaselt!
Nii oligi selleks korraks taas aeg asjad kokku pakkida, autodele sättida ja Kuressaare poole teele asuda. Seal rivistusime paraadiks, saime kokku sõpradega teistelt rinnetelt ja oligi aeg kodu poole vurada. Kes autokastis või kabiinis, kes jälle soomukis.
Kõik said neist kolmest päevast uusi kogemusi. Meie kogesime Kaunispel taas, et pole olemas võimatuid olukordi, sest kõik saab võimalikuks, kui ainult tahame!
Lahinguväljadel kohtume taas, armsad võitluskaaslased!
Aive Küünarpuu
Orkaan Saaremaal
Tänavusel Orkaanil harjutati dessantoperatsioonide tõrjumist Lääne-Saaremaal Tagamõisa ja Sõrve poolsaarel. Eesmärk oli tugevdada kaitseliidu allüksuste valmisolekut ja koostööd liitlastega.
Orkaanil tegid külalistena kaasa Scoutspataljoni ja Läti vabatahtliku riigikaitseorganisatsiooni Zemessardze kompaniid, USA üksused ja Eesti õhuvägi.
Üks osa USA õhudessantkompaniist tuli Saaremaale maitsi, teine osa tegi õhudessandi.
Üldse oli Orkaanil ligi 200 sõidukit ja 1520 võitlejat. Läänemaalt läks Orkaanile paarsada inimest ja maleva kogu masinapark ehk 20–30 sõidukit.
Tänavune õppus oli Lääne maleva pealiku Arnold Juhansi sõnul suurim maa-ala ja ka sõdurite arvu poolest. Samuti võisid ühe maleva liikmed olla nii omad kui ka vaenlased. Nii olidki pooled läänlased „vaenlaste“ poolel, kes ründasid Saaremaad. Põhja-Saaremaal olnud jõud mängisid saare kaitsjaid. Sõrve poolsaarel asunud üksused olid aga saart rünnanud „pahade” rollis.
Läänemaa kaitseliitlastele oli see ajalooline õppus, sest esimest korda olid vabatahtlike alluvuses professionaalsed sõdurid – USA õhudessantväelased ja Scoutspataljoni võitlejad Eestist.
Juhansi sõnul on välismaa üksustest varem koostööd tehtud Läti Zemessardzega, kuid et ameeriklased oleksid meie kaitseliitlastele allunud, pole varem olnud.
„Hästi ette valmistatud, väga viisakad ja sõbralikud. Läbi ja lõhki sõjaväelased – saavad selgelt aru oma ülesannetest ja täidavad punktipealt käsku,” iseloomustas Juhans ameeriklasi.
Ameeriklaste dessant võeti vastu laupäeva ennelõunal.
„Normaalne jalaväelase ilm. Veidi vihma,” ütles Saaremaal valitsenud olude kohta Lääne maleva sisekaitsekompanii ülem leitnant Aadi Nuut, kelle juhatada olid ameeriklased.
Orkaanil sai oma tuleristsed Lääne maleva tankitõrjerühm. Rühma komplekteerimist alustati alles sel aastal, aga juba kaitses rühm Põhja-Saaremaad, neid ründasid ülekaalukad väed.
Lääne maleva lahingukompanii tankitõrjerühma juhib Haapsalu malevkonna pealik Sulev Luiga, kes on käinud nüüd juba viiel Orkaanil.
Üheksandat aastat korraldatav Orkaan on kaitseliidu Läänemaa, Pärnumaa ja Saaremaa maleva ühisõppus.
Juhan Hepner