Juhtkiri: Hüüdvad õnnetused

Öeldakse küll, et õnnetus ei hüüa tulles, aga vahel ikka hüüab küll. Iseasi, kas me seda ka kuulda tahame. Novembri alguses Paliveres juhtunud õnnetus, kus lastevanemate koosolekult koju minema hakanud mees koolimaja juures keldriakna auku kukkus, hüüdis hea mitu aastat, aga keegi ei võtnud seda kuulda.

Koolijuht leiab, et koolil õnnetuses süüd ei ole: mees läks sinna, kuhu tal poleks olnud vaja minna – kõik ülejäänud inimesed käivad mööda teed.

Palivere koolimaja aknaaugud on katteta olnud juba kümmekond aastat, ajast, mil metallivargad eelmised katted minema viisid. Uusi asemele ei pandud, sest võresid polnud kuhugi kinnitada ja kinnitamata kujul jäänuks võimalus, et metallivargad need jälle minema viivad. Nii need jäidki – katmata ja tähistamata.

Nüüd pärast õnnetut kukkumist on küll kolm auku uute metallvõredega kaetud, kuid ümber koolimaja on veel üksteist katmata auku. Nende katmist ei pea koolijuht otstarbekaks, sest keegi nende juures nagunii ei käi.

See kõlab umbes samamoodi, et korstnat pole vaja pühkida ega suitsuandurit lakke panna, sest seni pole midagi juhtunud ega juhtu edaspidigi. Tõepoolest, seni pole juhtunud, täna ja homme ka võib-olla ei juhtu, aga kust me võime kindlad olla, et ülehomme ei juhtu.

Nii on see ka ohtlike aukudega: täna ei kuku, homme ei kuku ja võib-olla kümme aastat ei kuku, aga siis ühel päeval keegi kukub sinna auku ja võib väga õnnetult viga saada. Seda enam, et koolimaja on avalik hoone, mitte eravaldus, mille territooriumile on ligipääs keelatud.

Ka seadus kohustab kinnistu omanikku tagama kinnistu ja sellel asuvate rajatiste korrashoiu ja ohutuse ümbruskonnale. Kui Paliveres ei peeta võimalikuks kõiki aknaauke metallvõredega katta, siis lihtsam ja odavam oleks aknaaugud toigaste ja piiramislindiga tähistada või neile laudadest uus kate teha.