Luutsipäev (luutsinapäev, luutsnapäev, luutsi) – 13. detsember.
Luutsipäeva tähistati Eestis eestkätt rannarootsi aladel. Uuesti kerkis püha tähelepanu alla 1980. aastatel, pärast peaaegu sada aastat kestnud vaheaega – siis hakati püha tähistama Tallinnas ja kunagistel eestirootslaste asualadel.
Päeva endisest tähendusest olid 19. sajandi rahvakalendrisse jäänud vaid mitmesugused ilmaended. Tuntud on vanasõna Mart matab, Kadri katab, Luutsi tuleb luuaga, Toomas tuiskab taga täis, mis näitab, et lund on siis kindlasti. Ööd pärast luutsipäeva on nimetatud aasta pikimaks, mis kunagise juuliuse kalendri järgi vastab tõele. Hiljem oli aasta pikim öö pööripäevaga seotud ehk toomapäeva läheduses.
Mingis suhtes erandlikel päevadel püüti kõigest halvast vabaneda, seetõttu oli kurja tõrjumine aktuaalne ka luutsipäeval – ööseks pandi õlgedesse (heintesse) raudese, sest kariloomad ei taha muidu enam õlgi süüa. Kogu tegevust põhjendati sellega, et vastasel juhul poeb õlgedesse luutsi, keda siis ka naljatamisi aeti kotti ja tõrjuti. Lääne-Eestis ja saartel käisid ringi luutsid – maskeeritud jõulusandid.
Lauri Vahtre on arvanud, et Eestisse saabus luutsipäev dominikaani ja frantsiskaani mungaordude kaudu, kelle juures päeva nimipühak Lucia oli väga austatud.
Valmistati jõuluehteid.
Allikas: Eesti rahvakalender
Fotod: Arvo Tarmula
