Täna, 13. detsembril on luutsinapäev, mida Eestis tähistati eeskätt rannarootsi aladel. Uuesti kerkis püha tähelepanu alla 1980. aastatel, mil seda hakati tähistama Tallinnas ja kunagistel eestirootslaste asualadel – nüüd juba eeskujuks skandinaavlaste Luciapäev. Kolumnist Jaan Francklin Perlitz on kirjutanud, kuidas Rootsis Luciapäeva tähistatakse.
Eestis luutsinapäeva nime kandvat 13. detsembrit tähistatakse Skandinaavias, kõige rohkem Rootsis, traditsiooniliselt hulga Luciarongkäikudega. Neid korraldatakse lasteaedades, koolides, töökohtadel ja õhtul ka avalikkuse ees valdades ja linnades. Mitmetes telekanalites alustatakse 13. detsembrit saatepäeva oma Luciarongkäiguga.
Ühes korralikus Luciarongkäigus on küünaldega kaunistatud krooniga Lucia, hulk küünalt käes hoidvaid piigasid, ja mõned tähepoisid, kellel on varre külge kinnitatud täht käes ja valge torbikmüts peas. Nende järel tulevad mõned laternatega päkapikud ja mõnel puhul ka piparkoogimeesteks riietunud noored. Luciad, piigad ja tähepoisid kannavad kõik valgeid rõivaid. Nii peab olema! Lauldakse loomulikult Lucia laulu, aga ka jõululaule.
On selge, et Luciapäeval pidutsetakse üsna palju. No, jah… tänapäeval alustatakse tähistamist sageli juba eelmisel õhtul. Süüakse nõrkemiseni piparkooke ja lussebullar’eid. Need on rosinatega safranisaiad, mis on vormitud kassikäpa kujuliseks ja sellepärast nimetatakse lussekatter. Ja siis juuakse loomulikult glögi kuni seda kõrvadest välja ajab. Glögi rosinate, mandlite ja kaneeliga. Täiskasvanud joovad glögi, mida on soovitavalt rummiga teravdatud. Nii et eriti palju tööd 13. detsembril ega ka järgmisel päeval tehtud ei saa, sest pidutsetakse korralikult ja korrakaitsepolitseil on käed-jalad tööd täis.
Ajakirjanikuna olen osalenud nii Luciakandidaatide valimistel linnades, kui ka organiseerinud tervet Luciapidu. Seda sellepärast, et kohalikud ajalehed vastutavad linna Luciapidustuste programmi eest. Kõiki kandidaate tutvustatakse ajalehes ja seejärel saavad lugejad valida, kellest saab sel aastal Lucia.
Stockholmis on Lucia päeva tähistamine ühes kohas pisut eriline, nimelt Grand Hôtellis. Kuna samal ajal toimub Nobeli nädal oma kokkusaamiste ja ettekannetega, veedavad Nobeli preemia laureaadid Stockholmis terve nädala. 13. detsembri varahommikul äratab neid oma hotellisviitides Luciarongkäik. Varasematel aastatel tuli Lucia koos piigadega ja üllatas Nobeli preemia laureaate kell seitse hommikul. Nüüdsel ajal hoiatatakse laureaate ette. Nimelt juhtus mitmel korral, et mõni laureaat oli Lucia sisenemisest hotellituppa kohkunud. Võib-olla arvasid välismaised külalised, ilmselt Nobeli nädala pidutsemistest pohmellis, et nad on sattunud taevasse ja kohtunud inglitega.
Kuid kust siis Luciatraditsioon alguse on saanud? Sitsiiliast ja siis peame minema ajas tuhat seitsesada aastat tagasi aastasse 304. Nimi Lucia tuleb ladinakeelsest sõnast ”lux”, omastavas käändes ”lucis”, mis tähendab valgust. Sitsiilias on Lucia nimi, mis tähendab ”Hele”.
Kunagi 283. aasta paiku sündis rikkas peres Sürakuusa linnas, tüdruk, kellele pandi nimeks Lucia. Tema isa suri kui tüdruk oli väike ja ta kasvas üles emaga. Juba väiksena oli tüdruk andnud vooruslikkuselubaduse, sellest kellelegi siiski rääkimata. Kui Lucia vanemaks sai lubas ema ta naiseks noormehele, kes oli Luciasse tema ilusate silmade pärast armunud. Lucial õnnestus kihlus edasi lükata ja ta palus abi ka Jumalalt.
Siis aga haigestus tema ema veritsustõppe, mida kellelgi ei õnnestunud ravida. Lucia veenis ema minema palverännakule Cataniasse pühak Agata hauale. Kui nad kohale jõudsid olevat Agata end Luciale ilmutanud ja öelnud: “Miks palud sa minult midagi sellist, mida saad ise oma emale anda? Sinu usk on teda ravinud!” Ema sai terveks ja lubas Luciale teda mitte mehele panna. Kuid noormees tundis end solvatuna ja andis ta tüdruku kristlasi tagakiusanud keiser Diocletaniuse asehaldurile üles.
Lucia arreteeriti ja piinati, kuid ta ei loobunud oma usust Jumalasse. Ta saadeti karistuseks bordelli lõbutüdrukuks. Ta olevat öelnud, et kuna ta ei kavatse end vabatahtlikult anda, on tema vooruslikkus topeltväärtuslik. Kui teda härjavankril läbi linna bordelli veeti, jäi vanker maapinna külge kinni ja seda ei õnnestunud liikuma saada. Paganlikud vahimehed valasid Luciale keevat õli, kuid tüdruk ei saanud vigastada. Meeleheites surus keegi mõõga läbi tüdruku kaela, kuid ka sellest ta ei surnud. Ta elas seni kuni tuli keegi, kes tegi talle viimse võidmise.
See noor kristlik neitsi Lucia suri teisisõnu märtrisurma 13. detsembril 304 keiser Diocletaniuse kristlaste tagakiusamise käigus. Luciat kujutatakse kristlikus kunstis kaelahaava läbistava mõõga või pistodaga. Ta võib hoida ka kahte silma vaagnal, mis viitab legendile, et ta rebis enne surma oma silmad peast ja saatis need solvunud noormehele. Jumalaema andis talle aga kohe paari uusi ja veelgi ilusamaid silmi. Tunnusena on tal lisaks käes palmioks ja õlilamp või küünal. Pärast surma kuulutati Lucia pühakuks.
Moodne Lucia küünlakrooniga juustes, on tegelikult inspireeritud jutustusest, kus räägitakse, et Lucia viis pimedates vangikongides vangidele süüa. Et saaks kätte võtta nii palju toitu kui võimalik, pani ta küünlakrooni pähe. Pimeduse ajal siin kaugel Põhjas igatseti valguse järele. Julianuse kalendris, mis oli Rootsis kasutusel 1753. aastani, oli 13. detsember talvine pööripäev, ehk aasta pimedaim öö. Sellest on pärit praegune valgusejumalanna. Pühak Lucia reliikviaid säilitati alguses Santa Lucia kirikus Veneetsias. Kirik lammutati 1861, sest see jäi ette uuele raudteejaamale ning reliikviad viidi üle lähedalasuvasse San Geremia kirikusse, kus neid saab praeguseni vaadata. Veneetsia raudteejaam kannab aga pühaku nime: “Venezia Santa Lucia”.
Tõlkinud Kaire Reiljan
mina aru ei saa miks me peame võõramaiseid traditsioone ja tavasid kummardama unustades samas enda omi.