Lihula rahvas on esimene Eestis, kes sai täna käes hoida Johannes Hindi vanglapäevikuist sündinud raamatut ja kuulda tütre mälestusi isast.
Johannes Hindi „Aastakümneid varjul olnud vanglapäevikuid” tutvustavad tütar Pille Pae, raamatu koostaja Tiiu Põld ja keeletoimetaja Ene Hanson. Ajakirjanik ja mitme raamatu autor Tiiu Põld ning Ene Hanson on mõlemad Lihula valla elanikud.
Hindi ruudulisse koolivihikusse kribukirjas kirjutatud 60 päevikut tulid välja alles tänavu jaanuaris. Põld lubas, et esitlusel kuuleb, kus päevikud aastakümneid varjul olid. Hindi tütar Pille Pae lubas Lihulasse kaasa võtta ka isa vanglas kirjutatud vihikud. Et tütar ei suutnud neid vihikuid lugeda, andis ta need Põllu kätte.
„Lugesin ja aru ei saanud, kas on raamat või mitte,” meenutas Põld. „Ühel päeval taipasin, et on raamat.”
Põld, kes on Hindist varemgi kirjutanud, tunnistas: „Ma poleks uskunud, et ta on nii huvitav mees!”
Hint tegi märkmeid eluaeg ja nüüd on selgunud, et ta pidas koguni kaht päevikut. Alguses pidas ta tavalist vanglapäevikut. Süümepiinade tõttu, et ta on oma perele nii vähe tähelepanu oli pööranud, hakkas ta kirjutama teistki päevikut.
Põllu sõnul oli Hindil kolm suurt armastust: esimene oli abikaasa Helju, teine oli silikaltsiit, mille ta leiutas, ja kolmas oli desintegraatortehnoloogia.
Paliveres tegutses nõukogude ajal silikaltsiiditehas, sellest materjalist on tehtud meie välisministeeriumi hoone. Põld meenutas, et Venemaal on silikaltsiidist tehtud terveid linnu. Silikaltsiidi eest sai Hint Lenini preemia. Läänemaaga oli Hint seotud riivamisi. Saksa ajal oli ta Ellamaal vangis, töötas turbarabas.
Raamatus on ka Hindi kuulus traktaat „Mõningate 20. sajandi ausate inimeste tragöödia”, mille ta kirjutas 1973. aastal. Samuti on raamatus tema leiutised, palju pilte jm kirjutisi.
Tehnikadoktor Johannes Hint (20.09.1914–5.09.1985) rajas 1974. aastal NSV Liidu esimese kooperatiivse ettevõtte Desintegraator, kus toodeti suuri laineid löönud toidulisandit AU-8, mille imejõudu katsetasid enda peal haiged ja terved, kosmonaudid ja parteilased. 1981 Hint arreteeriti, 1985. aastal suri ta Patarei vangla haiglas, süüdistatuna ränkades majanduskuritegudes. 1989 ta rehabiliteeriti.
Raamatu esitlus oli täna Lihula muusika- ja kunstikooli saalis.
Johannes Hint „Aastakümneid avalikkuse eest varjul olnud vanglapäevikud”
Väljavõte raamatust
16. vihik
„…Mida Juhan praegus veel tolleaegsest Patarei vanglast mäletab? Seda, et vangikongide aknad olid mere poole. Oma kongist vaatas Juku tihti üle lahe ja nägi, kuidas autod, mis paistsid väikeste putukatena, sõitsid Pirita teed mööda. Praegus, aastail 1981–1983 on kõikide akende ette pandud raudlattidest žalusii kardinad. Nende piludest tuleb õhk kambritesse, kuid väljavaade on absoluutselt suletud.
Huvitav, et kahe aasta jooksul, mil Juhan nüüd on olnud vanglas, ei ole ta tundnud ära ühtki varem nähtud ruumi või kohta. Võib-olla on ta kõik need mälestused oma ajust endale teadmata välja tõrjunud? Või on vangla viimaste aastakümnete jooksul nii põhjalikult ringi ehitatud?
Juhan mäletab, et 40 aastat tagasi jalutasid vangid suures õues mööda suure läbimõõduga ringi. Nüüd on jalutamiseks tillukesed betoonseintega boksid, mida ülevalt katab tihe armatuurrauast sõrestik. Arvatavasti hävitasid need boksid suure siseõue…
Praegus, 1983. aastal mängib Patarei kambrites peaaegu kogu päeva krapp ja vangid on informeeritud maailmasündmustest. Muidugi selle saate tegijate silmadega nähtult. Mingit informatsiooni andsid 40 aastat tagasi need isikud, kes alles arreteeriti. Tol ajal kasutati informatsiooni edasiandmiseks morsetähestikku – teated koputati läbi kambrite seinte. Nüüd on inimesed selle tähestiku unustanud. Raadiotelefoni ajajärgul morsetähestikku vist koolides ka enam ei õpetata.
Praegus, 80. aastate alguses karjutakse Patarei vanglas üksteisele läbi lahtiste akende, läbi raudlattidest žalusiide. Kumb nendest meetoditest segab kambrikaaslasi ja ärritab valvureid vähem, kes seda teab…
20. november 1983
…Praegus, 1983. aastal Juhan teab, et selles suhtes ei ole vangide psühholoogias toimunud mingeid muutusi. Ka nüüd tekivad aeg-ajalt kuulujutud amnestiatest, millel on sama vähe reaalset alust kui 1942. aastal. Suurema osa vangide poolt usutakse neid aga kaljukindlalt. Nüüd mõistab Juhan, et niisuguste lootusrikaste situatsioonide tekkimine on vangide psüühikale vajalik selleks, et vanglaelu koledusi üle elada. Ilma nendeta oleks vanglas ehk enesetappegi veel palju rohkem, kui neid on.
Juhan on oma elus kaks korda üle elanud tõdemuse, et normaalselt inimeselt vabaduse võtmine mõjub inimese psüühikale jubedalt. Aastatuhanded on see vist olnud ka kõikidele võimumeestele teada. Kogu selle pika vana-, kesk- ja uusaja jooksul ei ole leitud inimeste psüühiliseks piinamiseks ja karistamiseks midagi rängemat kui vabaduse võtmine.
Vangid on üksteisest väga erinevad, kuid nende elu on väga sarnane. Ei ole palju erinevusi Dostojevski, Tolstoi ja Solženitsõni kirjeldustel vangide elust. Eriti selles osas, mida vangid vanglas üle elavad. Kuid inimene harjub kõigega. Ta psüühika deformeerub pikemaajalisel vanglas hoidmisel. Seda saab võrrelda loogapuu või paadilaudade deformeerumisega aurukastis.
Pikemaajalisel vanglas viibimisel tekib ka psüühikas jääv deformatsioon. Ning niisugused isikud, küll erandid, tunnevad end vangis nagu kodus. Niisuguseid isikuid Juku esimesel vangistamisel (1941–1943) ei kohanud. Kui neid oli, siis oli neid ainult kriminaalvangide hulgas, kellega Juku puutus vähe kokku.
Praegusel, 1981.–1983. aasta vangistusel on suurema osa vangide puhul, kellega Juhanil on olnud kokkupuuteid, tegemist niisuguste jäävalt deformeeritud psüühikaga inimestega.
Kodanliku Eesti ajal olid karistused suhteliselt väikesed. Karistatud isikud elasid umbes kolme–kuue kuu või aasta jooksul vabadusekaotuse raskelt üle. Vabanemisel nad hoidusid sarnasesse olukorda uuesti sattumast.
Nüüd vabanevad aga kolm kuni kümme aastat vangis istunud isikud väga rõõmsalt, sest nende psüühika on jääva deformatsiooni mõjul lõplikult muutunud. Neile ei ole uus järjekordne kuritegu ja sellele tõenäoliselt järgnev karistus mitte mingisugune jubedus. See ei too neile enam kaasa psüühilist šokiseisukorda. Juhanil on masendav nendega rääkida. Nad kavatsevad kogu vangisoleku aja uut kuritegu ning kuidas seda teha nii, et enam sisse ei kukuks.
Juhan on oma elukogemuste alusel absoluutselt veendunud Vana-Rooma õiguse suurepärases tarkuses – karistuste suurendamisega ei ole kunagi võimalik saavutada kuritegude vähenemist…”