Kalle Muuli: Võõrad suled

Nagu isasloomad indlevate emaste ümber, nii püüavad ka parteid valimiste eel näidata end suurema ja ilusamana, kui nad tegelikult on, kirjutab Õpetajate Lehe peatoimetaja Kalle Muuli.

Kas kasutada selleks surnud suurmehi või NATO sõjaväebaasi, näib sõltuvat üksnes reklaamitegijate fantaasiast, mitte riigimeeste moraalist. Eesmärk on mõlemal juhul üks: ehtida end võõraste sulgedega.

Vanemad inimesed kindlasti mäletavad veel kolme habemiku portreid kompartei kongresside palee seinal ja paraadiplakateil. Kaks Saksa õpetlast, Karl Marx ja Friedrich Engels, pidid Nõukogude propagandamasina tööriistadena aastakümneid pärast oma surma õigustama Lenini ja Stalini kuritegusid, millega neil tegelikult mingit pistmist polnud.

Kuhugi sinna kanti oleks võinud tüürida ka Eesti sotside mõte, kui nad otsustasid sotsiaaldemokraatia juurte ja päritolu meenutamiseks kasutada kalleid kadunukesi. Isegi kui plakatitele oleks pandud sotsiaaldemokraatide sõjaeelsete juhtide portreed, olnuks see kahtlane ettevõtmine. Surnud inimese näo ja nime kasutamine enda huvides ilma tema omaste loata on harva ilus tegu. Me ei tea, kas kolmveerand sajandit tagasi Eesti poliitikas askeldanud sotsidele oleks meeldinud nende tänapäevaste mantlipärijate teod ja vaated ja kas nad tahtnuksid neid reklaamida. Aga rakendada valimisvankri ette eesti kultuuri suurkujud, kes pole iial parteisse kuulunud – see viib paraku mõttele, et niigi keelduderohkes ühiskonnas on ikka veel mõni keeld puudu.

Reklaamiseadus ütleb selge sõnaga: „Reklaamis ei tohi ilma isiku eelneva kirjaliku nõusolekuta viidata isikule ega mis tahes viisil kasutada isikut, sealhulgas tema häält, kujutist või pildimaterjali tema kohta”.

Seadusandja pole ilmselt selle pealegi tulnud, et täpsustada, kas keeld kehtib ainult elavate „isikute” või ka surnute kohta. Aga sel pole siin ka erilist tähtsust, sest poliitreklaami kohta see seadus paraku ei käi. Vastasel korral võiksime tarbijakaitselt nõuda mitte ainult eksitava valimisreklaami kõrvaldamist, vaid hiljem kohtu kaudu ka kõigi valimislubaduste täitmist.

Kirjanike postuumne sundparteistamine sotside poolt on siiski võrdlemisi süütu trikk, võrreldes Ämari sõjaväebaasi kasutamisega Reformierakonna valimisloosungi reklaamimiseks. Sotside reklaami vooruseks on selle rumalus ja lühinägelikkus. Enam-vähem iga keskharidusega inimene saab suurema vaevata aru, et Tuglas ja Tammsaare polnud tegelikult punased. Pigem võivad need punaplakatid valijaile meenutada hoopis Johannes Vares-Barbaruse, Nigol Andreseni, Johannes Semperi ja teiste sotside rolli Vene okupantide käsilastena 1940. aasta juunipöördes. Endise rahandusministri Jürgen Ligi kõige kuulsamat lauset parafraseerides võiks öelda, et erakond, kuhu kuuluvad korraga juunikommunist Olga Lauristini tütar ja poeg, peaks ajaloost rääkima väga ettevaatlikult.

Reformierakonna poliitreklaam Ämari lennuvälja ja NATO lennukite taustal on palju salakavalam ja ohtlikum. Valijal on siin märksa raskem aru saada, mis on pildil valesti. Kas Taavi Rõivas jalutab Ämari lennuväljal peaministrina või parteijuhina? Kas sõjaväebaasi territooriumil võib kaameraga ringi käia iga eraisik või on see lubatud üksnes mingile valitud seltskonnale?

Need ja paljud muud küsimused, mida Reformierakonna reklaamiklipp kergitab, võivad paljudele valijatele tunduda tähenärimisena. Enamik Tallinna valijaid näiteks ei tee välja isegi sellest, et keskerakondlik linnavõim kasutab juba aastaid linna raha otseseks valimisreklaamiks, nimetades seda elanike teavitamiseks. Kes see ikka jõuab pidevalt näpuga järge ajada ja iga plakati puhul vahet teha, mis on mis.

Võimu ja ametiseisundi kuritarvitamine erakonna huvides võib olla tegelikult hulga ohtlikum kui otsene rahavargus. Üks telefonikõne peaministri büroost kaitsejõudude peastaapi ei maksa midagi, aga selle eest saab võimuerakond endale valimisteks stardiplatsi, mida teised ei saa ka ränga raha eest. Ausaks ja võrdsete võimalustega valimisvõitluseks ei saa sellist olukorda pidada parimagi tahtmise juures.

Kalle Muuli, Õpetajate Lehe peatoimetaja