Rongis ja roolis
Euroopa Liidu, Euroopa Nõukogu ja NATO ühe „isa” – Robert Schumani – nime kannavad Euroopas paljud tänavad, pargid ja koguni laulukoorid. Ka üks Brüsseli raudteejaam – mõistagi kvartalis, kus paikneb enamik ELi asutusi ning kust saab ühissõidukiga kõige kiiremini ka sellesse Flaami kultuurikeskusesse, kus on Brüsseli eesti laste laulutunnid.
Kui jutt Belgia ehitustööde kiiruse, hinna ja kvaliteedi suhete peale läheb, võtavad kohalikud eestlased enamasti nagu üks mees üles laimulaulu. 2003. aastal, mil esimene suurem laine Eesti ametnikke Brüsselis tööd alustas, olla Schumani jaam juba remondis olnud ning enne 2016. aastat pole kuuldavasti veel lõppu loota.
Üheksal juhul kümnest juhtub, et rong ei välju sellelt teelt, mis sõiduplaanis kirjas. Pole välistatud ka stsenaarium, et algul kamandatakse voie une asemel voie deux’ peale ja siis teatatakse 5–10 minutit enne väljumist, et pardon, aga mindagu nüüd ikka esimesele tagasi. Õppige keeli või siis peate lootma, et saate aru, millal ja kuhu vaja minna. Jaam asub esiteks maa all ning selles omakorda ühelt teel teisele jõudmiseks käia veel sügavamal mööda treppe. Schumani jaama seiklustest olen blogis korduvalt juttu teinud, sealhulgas sellest, kuidas eesti naised Balti keti aastapäeva ürituse järel trepijooksu tegid, neist ühel kohvris mitu kilo kaaluv Pühalepa „püstiseisev” (loe: vanaema pärandus – tinaraske triibuseelik) ning jalas kontsakingad. Rongile me tookord jõudsime ning sõbranna ei murdnud jalgu. Alles hiljuti avastasin, et läbi õue ühest august teise saab kiiremini kui nooltega näidatud viisil mööda maa-aluseid treppe.
Rongid Brüsseli ja Luxembourgi ja vastupidi peaksid sõiduplaani järgi väljuma varahommikust õhtuni kord tunnis. Vahel võib juhtuda, et mõni rong hilineb ja hilineb ja hilineb, ning siis selgub 10 minutit enne järgmist väljumist, et jääb ikka üldse vahele. Puhvetit Schumanis ei ole (kunagi tulevikus ilmselt on). Maa-aluses tunnelis tõmbetuule käes oodata on kõike muud kui meeldiv. Sestap üritan alati teha nii, et mul oleks kotis varuks banaan või šokolaaditahvel või vähemalt mõned mündid snäki-šokolaadiautomaadist elupäästva rämpsampsu ostmiseks. Tuleb arvestada, et selles jaamas ei ole ka tualette.
Kui mõtlen viie aasta taha, siis saepuruplaatidega vooderdatud, laest tolknevate kaablite ja tilkuvate lagedega jaam hakkab tasapisi jaama ilmet võtma. Rõhk sõnal “tasapisi”.
Lõpuks rongis läheb tuju paremaks. Ma ei tea, missuguse palgaga või mille muuga on Belgia piletikontrolörid motiveeritud, aga nad on alati nii reipad ja viisakad.
Keelte paabelis Luxembourgis ja Brüsselis kasvavate eesti laste eesti keel on üldiselt üsna korralik. Kui kodus on teine keel prantsuse või saksa, võib probleeme olla eesti moodi r-häälikuga ning paljudel kipub „õ” asemel „ü” tulema. Harvaesinevaid, vananenud või võõrsõnu tuleb ju ka Eesti koolide laulutundides õppida ning lahti mõtestada. Valesti kuuldud laulusõnadest võiks varsti terve kogumiku välja anda – Brüsseli parim on vaieldamatult „Pikksukk Pipi mina” asemel „Pikk su, Pipi, nina”, kuid alles kevadel laulis eelkooli rühm nagu ühest suust „vennad, õed, välja vaimudele!” (sest kes see tänapäeval enam vainudel nii väga käib, eks). Viimases tunnis jõululaule õppides tuli peale laulikus juba ära seletatud murdesõnade „tõlkida” lastele arusaadavaks, mis on haljas ja mis on seib.
Kordan ikka ja jälle, et kui mul oleks võimalik hommikust õhtuni rongiga sõita, küll oleksin produktiivne. Ka see lugu on kirjutatud suures osas rongis, tohutu hulk projekte, kaalukas osa „Valge Daami saladuse” tekstist ja üks teistmoodi jõululaul, mille „tellis” üks Brüsseli laulupoiss. Poiss nimelt kurtis, miks me laulame aina lilledest ja lepatriinudest, aga mitte kunagi dinosaurustest. Panin siis dinokad ja teised poiste lemmikud laulu sisse.
Paraku on autoga reisida kiirem ning klaverit rongile minnes selga ei võta. Hiljuti olin autoga poolel teel Brüsselisse. Kui kõlaritest hakkas kostma Norra ansambli Royksoppi lugu „The girl and the robot”, tuli suure ehmatusega meelde, et üks teine poiss oli ju küsinud robotilaulu ning mina lahkesti lubanud. Kuidas kirjutada, kui käed on rooli küljes? Mul ei jäänud muud üle, kui see laul lihtsalt valmis laulda ning kohale jõudes sõnad kiiresti paberile panna.
Miks ei saa kultuurkapitali taotlusi valmis laulda?