Parlamendi sotsiaalkomisjonis otsiti hiljuti koos ekspertidega hambaravi kättesaadavuse parandamise võimalusi. Suur osa meie rahvast on ju hambutu: riik täiskasvanute hambaravi ei toeta ja inimestel endil napib raha. Käestlastud suust saavad alguse ka mitmed haigused, mis kurnavad nii inimest kui haigekassat. Rääkimata naeratamata naeratustest, kirjutab riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Heljo Pikhof (pildil).
Laste ja kuni 19-aastaste noorte hambaravi on Eestis tasuta. Sellest hoolimata ei käinud 2013. aastal tervelt kolmandik 12-aastastest lastest kordagi hambaarstil. Nimelt toob hambaarstide liidu projekt andmed välja kindlate aastakäikude kaupa – mullu oli esimene hea aasta, mil perearstid said laste hambahaiguste ennetuse ja ravi olukorra kohta tagasisidet. Kui varem saatiski pere- või kooliõde lapse hambatohtri juurde, siis edasi kadusid otsad vette.
Suuresti on sööbikutest-pisikutest puretud hambad laste ja nende vanemate endi hooletus. Käegalöömine võib hilisemas elus väga valusasti kätte maksta. Muidugi annab tõhustada ka noorte hambaravi, mille kättesaadavus pole näiteks kiita Pärnu-, Lääne- ja Järvamaal. Nii käidigi välja hambaravibussi ettepanek . Samuti tuleb lastele ja nende vanematele meenutada suuhügieeni ja ennetava läbivaatuse vajadust.
Hoopis hullem seis on täiskasvanute hammastega. Seda näitavad kasvõi 2013. aasta vältimatu abi andmed. Eelarves oli hammaste esmaabiks ette nähtud 807000 eurot, tegelikult kulus ligi 80000 eurot enam, sest vältimatu abi vajajaid oli eeldatust rohkem.
Eraarstide hambaravitasusid võiks julgelt kõrvutada luksuskaupade-teenuste hindadega. Paar tillukest plommi, lisaks hambakivi eemaldamine, ja sada eurot ongi läinud. Ka on ravihindadel suured käärid sees. Juba käestlastud hammaste kordategemiseks tuleb aga varuda terve varandus.
Kust võtab selleks raha maal elav memm või üksikema? Või ka «igavese lapse» hooldaja, olgu see laps või 30-aastane? Sügava vaimupuudega inimese suu seisundist ei saa arst enne sotti, kui patsient on narkoosis. Narkoos on neile tasuta, see raha tuleb sotsiaalministeeriumi reservfondist. Kui aga narkoosi all avatud suus on tarvis mõni lagunev hammas korda teha, pole sageli hooldajal seda raha – keskeltläbi 300 eurot – kusagilt võtta. Ja siinkohal vaevatud hinge hambaravi algab ja ka lõpeb. Viimase näite tõi mulle hambaraviprobleeme selgitades Tartu ülikooli kliinikumi stomatoloogiakliiniku juhataja Taavo Seedre. See lõikas väga valusasti hinge. Kas tõesti on Eesti riik nii vaene või nii ükskõikne, et ei leia raha isegi sügava vaimupuudega inimeste hambaraviks?
Küsimus ei saa olla enam selles, kas toetada täiskasvanud elanikkonna hambaravi. Küsimus on selles, kuidas seda teha. Võimalikke variante ja nende maksumust vaagis meie komisjoni istungil haigekassa tervishoiuosakonna juhataja Triin Habicht. Samuti tutvustas ta Tartu ülikooli rakendusuuringute keskuselt tellitud uuringut kümne Euroopa riigi hambaravi rahastamissüsteemi kohta.
Ühel või teisel moel toetavad need riigid laste kõrval ka täisealiste hambaravi ning reguleerivad hambaraviteenuste pakkumist ja hinnaturgu. Eestis võeti täiskasvanute 300-kroonine hambaravitoetus (nüüdses vääringus 19 eurot) haigekassa eelarvest välja viie aasta eest, sügaval masu ajal. Praegu toetatakse väikese summaga (ligi 29 eurot) vaid mõnd üksikut elanike rühma, näiteks lapseootel naisi ja alla aastase lapse emasid.
Millised on tänapäeva valikuvõimalused? Haigekassa leiab, et kõigi täiskasvanute aastane hüvitis võiks olla 30 eurot. Kaaluda võib raha kasutamist kahe aasta jooksul ehk siis 60 eurot teisel aastal. Ka tuleks lubada pensionäridel senist proteesihüvitist (255,65 eurot kolme aasta kohta) kasutada ka hammaste raviks. Üheks mõtteks on hüvitada täiskasvanute hambaravi samal põhimõttel laste raviga, ent inimene peaks ise tasuma kindla omaosalusprotsendi.
Mulle tundub mõistlik toetada täiskasvanu hambaravi 180 euroga kolme aasta kohta, et inimene saaks seda paindlikult tarvitada, ja lisaks hammaste kontrollile jääks raha ka raviks. Proteesihüvitise kasutamise ettepanekule kirjutan kahe käega alla.
Kümmekond aastat tagasi tehtud uuringu järgi ei olnud oma hambaid suus üheksal protsendil 55–65-aastastest naistest ja 11 protsendil sama vanadest meestest. Kommenteerimata seda santi seisu, tahan siiski küsida: kas ka teised keskeas inimesed peavad ära ootama, kuni neil enam hambaid suhu ei jää – selleks, et riik neid pisutki toetaks?
Doktor Seedre on seda meelt, et haigekassa koos hambaarstide liiduga peaks välja töötama kulupõhise hambaravi hinnakirja. Selle alusel kompenseeritakse inimesele teatud osa tema väljakäidud rahast, seda mitte kogu hinnakirja ulatuses, vaid hakatuseks kasvõi hügieeniprotseduuride, hammaste eemaldamise ja plommimise eest. Ja kompensatsiooni makstaks ainult neile, kes käivad korrapäraselt hambaarsti juures.
Et tuleva aasta haigekassa eelarve on kinnitatud, tuleb hüvitiste maksmine kõne alla alates 2016. aastast. Hiljemalt uue aasta alguses arutame kõiki stsenaariume edasi. Muidugi saab kulukat hambaravi toetada vaid näpuotsaga, aga väga paljudele on ka see abiks.
Heljo Pikhof, riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees, SDE
kellele seda korras suud vaja on, meie riigis käib õnn ja armastus tagumiku kaudu