Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus1 näeb ette, et nii riik, koolid kui ka koolipidajad peavad kinni järgmisest põhimõttest: kvaliteetne üldharidus on võrdväärselt kättesaadav kõigile isikutele, sõltumata nende sotsiaalsest ja majanduslikust taustast, rahvusest, soost, elukohast või hariduslikust erivajadusest. See tähendab ka, et üldhariduskoolid peavad olema tasuta, ilma õppemaksuta, kirjutab Eesti Õpilasesinduste Liidu juhatuse aseesimees Margit Kajak.
Hiljuti on aga õppeasutused sattunud tähelepanu alla oma nö rangelt soovituslike annetuste tõttu, mida oma olemuselt saab pidada varjatud õppemaksuks. Õpilasliit taunib taolist lähenemisviisi, kuna õpe üldhariduskoolis peab olema kõigile tasuta ning õppemaksu, eriti veel varjatud kujul, küsida ei tohi. Isegi kui koolil on nö erikallak (nt süvendatud keeleõpe), peab kool suutma seda ise rahastada, ilma et vanemate poolne annetamine (lisarahastus) muutuks vajalikuks.
Üldiselt osatakse arvestada, et üldhariduskooli õppima asudes tuleb aeg-ajalt ette tarvilikke kulutusi (nt pikapäevalõunad, kehalise kasvatuse, kunsti, käsitöö, kokanduse ja tööõpetuse materjalid, muud koolitarbed, kultuurisündmused, gümnaasiumis ka töövihikud), kuid ootamatuna mõjub teade, milles lapsevanematelt nõutakse annetust põhjendusega tagada kooli poolt pakutavad (lisa)teenused.
Õpilane valib kooli selle põhjal, milline on tema jaoks kättesaadav info ehk millega ta peab õppima asudes arvestama. Kui õpilasele ja tema perekonnale on lubatud tasuta valikaineid ja õpet, siis pole koolil mitte mingit õigust hiljem sunniviisiliselt annetusi küsida. Üleüldse on “rangelt soovituslik annetamine” vastuoluline. Annetamine peab olema vabatahtlik ning sellekohane info peab olema vanematele kättesaadav enne lapse koolis õppima asumist, et neil oleks võimalik sellega arvestada. Samuti ei tohi vanemat ega last stigmatiseerida juhul, kui annetust ei tehta. Lapsevanema rahakoti suurus ei tohi määrata, kas ja millises koolis õpilane õppima asub ning milline on lapse maine tolles koolis. Kõigil peab olema võrdne võimalus koolis õppimiseks ja võrdne ligipääs haridusele.
Muidugi pole midagi valet selles, kui lapsevanem ise vabast tahtest oma lapse kooli heasüdamlikult toetab. Igasugune nõu ja toetus on koolile kindlasti suureks abiks, kuid selline aitamine peab ilmtingimata olema vabatahtlik.
Teisalt on antud probleemi puhul suur roll ilmselgelt ka riigil. Meie õpetajate palgatase on liiga madal ning sellega on vaja riiklikul tasandil edasi tegeleda. Õpetajad annavad haridust noortele, kes loovad meie tulevikku ja finantside paigutamine rohujuuretasandile – haridusse – on investeering parema homse jaoks.
Margit Kajak, Eesti Õpilasesinduste Liidu juhatuse aseesimees